Võilillehobused

Ühel kevadel sündis karjas kolm kollast trakeeni.
Nende varsakarv, mis oli niisugune pehme, kollane ja kahuselt turris, meenutas kangesti võililli ja nii neid enne pärisnimede panemist kutsutigi – võilillehobused.
Kuna kõik kolm olid malbe loomuga märavarsad ja omavahel hästi sobisid. siis pandi nad peale emadest võõrutamist talveks ühte latrisse kokku.
Sellest latrist ei suutnud keegi enam niisama mööda minna. Nad ohhootasid ja sirutasid omi kaelu niikaua kuni sa nende juurde läksid. Vahel porgandit polnudki, aga nende pehmeid pikki kaelu oli nii hea patsutada ja kõrvade tagant sügada...nad olid uudishimulikud nagu kõik loomalapsed, tahtsid koledal kombel suhelda ja olid alati maruõnnelikud, kui keegi neist välja tegi.
Tegelikult - see on täiesti eriline ja haruldane privileeg: tulla suurest nõmedast linnast, kus on sombused hilissügispäevad, palju morne inimesi ja tipptund, astuda kolme kollase sälu heina ja hobuselõhnalisse latrisse ning panna silmad kinni. Kohemaid
trügitakse kolmest küljest ligi, kõik lausa nohisevad põnevusest, et keegi on meil nüüd külas ja oh, kui tore! sellel on suhkrut ka!!!
Kollased olid hobuste kombel tohutult seltskondlikud. Nad näksisid juukseid, müksisid pehmete ninadega nägu, siis pandi kellegi megaraske pea õla peale, keegi astus kogemata jala peale samas vabandas kerge ühmatusega. Peened koonud leidsid taskus oleva suhkru, kordamõõda käidi sealt kombekalt võtmas, keegi proovis hammastega viisakalt taskut laiendada ja keegi mälus süvenenult sallinarmaid, jne, jne.jne. Ümin, nohin, matsutamine ümberringi, samas, nii uskumatu kui peenetundelised nad olid, peale selle muidugi, et suhkrust tehti täitsa lagedaks nii et ise ei pidunud sõrmegi liigutama.

Teisalt…võrdluseks ka üks teine hobusekogemus.
Läksin Saara latrisse teda sõiduks sadulasse panema, kõrvalboksis lingutas täkk kõrvu ja tegi kurja nägu. „Kõtt, va venelane!” (täkk oli vene traavel). Keerasin selja, sest teadsin, et ta ei ulatu üle vaheseina minuni, mis oli viga. Ulatus küll, kui kahe jala peale tõusis. Käis ainult üks kõva raksak kui mind turjapidi hetkeks maast lahti tõsteti ja jope krae oli läinud. Puhtalt tõmbas krae hammastega pealt ära.
Tallimees ütles, et õnneseen, et kiiver juba peas, muidu oleks võinud skalbi võtta ja et sellist olla kuuldavasti juhtunud ka.
Aga täkul täku aru, tema pidas kõrvalboksis olevat mära enda karjaks ja valvas teda hoolega.