Seekord olid kõik normaalsed hobused välja jagatud ja meie pidime sõitu minnes leppima ühe rahuliku ja kahe rivaaliga, kelle kohta hoiatati, et need ei tohi üksteise sabas sõita. Rivaalid on mingi hobusepõhjuse pärast surmani tülis hobused. Nad ei kannata üksteist silmaotsaski ja kasutavad iga juhust, et üksteisele kolki anda. Kuna tegemist oli torikatega ja need olid meie meelest suhteliselt flegmad, siis arvasime, et saame hakkama.
Alguses hoidsime silma kõvasti peal ja jätsime endi vahele kolmanda hobuse. Kuna kõik oli rahulik, sõit hea, ilm hea, siis keerasime pikema raja peale. Ei mingit vaenu. Ehk on ära leppinud, laseks prooviks kõik kõrvuti? Ikka ei midagi. Juba täiesti rahunenult lasime ratsmed lõdvemaks. Sügisene mets, imeline loodus, värvid, siis tuli pikalt ilusat liivast teed, kus oli hea galopeerida. Ajasime hobused jooksu ja sekundi murdosa jooksul tekkis õhku paks vaen. Reageerida ei jõudnud keegi peale hobuste.
Ühel hetkel oli õhk täis korskamist, pungis silmi, irevil hambaid…Minu hobune keeras keset galoppi teisele hobusele laudja ja virutas mõlema kabjaga TRAHH! Kolmas hobune tõmbas me vahelt just õigel ajal pea ära, jõudes enne kintsust hammustada minu hobust, minu oma lõi teist korda tagant üles, samal hetkel virutas teine rivaal vastu – saime täistabamuse kuskile ahtrisse, hobune tuikus hetke nagu hakkaks ümber minema. Kõik käis välkkiirelt ja peale seda lakkasin uskumast müüti, et tori hobused on pikaldased. Mingil nõutushetkel (…et kes kellele veel peaks virutama?) õnnestus ohjad jälle oma kätte rabada ja eemale manööverdada. Kõik kolm puhisesid tigedalt ja olid äärmiselt tõrksad. Ülejäänud maa läbisime sajameetriste pikivahedega.
No comments:
Post a Comment