Ardenni tõugu hobused aretati kunagi vanal ajal raskete koormate veoks. Kui te kujutate ette määratu suurt ümmargust kõhtu, mis lõpeb ühel pool suure karvase peaga ja teisel pool laia lihaselise ahtriga ning kõik see on paigutatud neljale toekale jalale, millede sõrgatsitutid algavad kusagilt põlvede kandist, siis see ongi ardenn.
Aamer oli ainuke ardenni tõugu hobune tallis. Paar aastat hiljem ilmus küll ka teine, kuid nii karvast, nii erilist pole sealkandis ei varem ega hiljem nähtud.
Aamerile sadula selga panemine oli eraldi komet. Aameri lemmiknali oli sadularihma pingutamise ajal kõht hästi õhku täis tõmmata ja siis kui sadul kõhu alla vajus (koos ratsanikuga), õlgu kehitada ja süütuid pungsilmi teha.
Kuna trikk oli teada, siis passiti Aameri hingamist. Ega ikka ei ole viis minutit ilma õhuta ja momendist kui Aamer välja hingas, siis NÜÜD!....ja kolm naist tõmbasid vöö paika nii, et laksus.
Aameri seljas oli hiigla hea sõita, sest temal oli küliskäik. See tähendab seda, et ühe poole jalad astuvad ühel ajal. Selle hobuse traav oli nii lauge, et võis traavi ajal jalad jalustest välja võtta ja sõidul rahumeeli loodust imetleda, sest Aamer oli lisaks heale kõnnakule veel ka vana rahu ja ülim leebus ise.
No comments:
Post a Comment