Kiskus kevadesse, kuivõrd nii võib öelda märtsi esimese nädala kohta. See oli juba hommikust peale üks imelik päev. Lubatud lume asemel kittis õues paksu lobjakat ja selginemise märke ei olnud ka kuskilt näha. Talv oli ilmadega niipalju nöökinud, et ligi kuu aega polnud jälle hobustega laande lastud. Tallist oli vahepeal saanud tõeline lastesõim, vahekäiku kostis imepeenikesi hirnatusi ja latrite vahel levis piima lõhna. Omi märasid meile seetõttu retkele kaasa ei antud ja karjast tuli asendushobused tuua. Tellisime sellised, kellel ikka elu ka sees oleks. No mida, oli ju alles teine hobutalv ja need olid veel uljad ajad.:)
Toodigi siis uued hobused ja nende hulgas üks niisugune, kes oli kohutavalt kõhn...“Ta pole dieedil, tüdrukud, tema on Orlovi traavel“ tutvustas tallimees. Meie suur lemmik Vii oli ka traavel, kuid tema ei paistnud eestvaates nagu oleks paberist tehtud. Tolle traavli rind oli nii kitsas ja voolujooneline, et eestvaates hobust justnagu polnudki...kusjuures külgvaates oli jälle täitsa palju hobust. Riin sai trakeeni, teine tüdruk tegi tutvust suure karvase tori ratsahobusega ja too paberist suksu tuli mulle (sa oled kõige rahulikum). Rahuliku ratsaniku hobune rabeleb teatavasti vähem jne jne. Juba esimesed instruktsioonid tegid valvsaks. Sellel loomal on võidusõidugeen. (Elu mõte on võidusõit!) Kui hakkavad ennast joonele sättima, siis tuleb rangelt üksteise järele hoida ja kedagi teistest ette lasta ei tohi, las torikas juhib gruppi. Kui traavlil oma voli järgi joosta lasta, siis jookseb niikaua kuni tagumised jalalihased krampi tõmbuvad. See kõik oli väga õpetlik, aga mõjus sõidulustile pehmelt öeldes ruineerivalt. Laande keerasime me hästi ettevaatlikul sammul.
Selgus, et metsateedel oli sõmer paks lumeollus, mis tegi kapjade all krouh-krouh ja meenutas sõidetavuselt peent kruusa. Joonele ei hakanud keegi üldse sättimagi (see on selline rind rinna kõrvale trügimine), nad läksid meil lihtsalt käest. Talvel saavad ka hobused vähe liikuda ja võimalusest veidi koibi sirutada ei ütle sellised jooksuloomad kunagi ära. Igatahes tegi ees olev torikas alatul moel otsa lahti. Tõmbas tüdrukul toore jõuga ratsmed käest ära, lükkas lõua ette ja kappas raskelt märja lume pilves minema, trakeen tihedalt kannul. Hoidsin oma rabelevat traavlit kõigest jõust kinni, et äkki teised saavad veel pidama. Ei nad saanud. Siis rebis ka minu elukas ennast käest lahti. Oi, see oli kole. Selle hobuse traavisamm tundus sadulas istujale nagu oleks kõik jalad isepikkused. Olin üksainus pidur, aga katsu hullu looma aeglustada, kui sel silmis süttinud haige tuli. Ptüi, võidusõidugeen! Ime, et sel pöörasel klapperjahil keegi ennast puruks ei kukkunud. Torikas ja trakeen sõitsid ennast märjas lumes lõpuks saiaks, traavel rahuldus alles esikohaga ja talli poole suundusime suhteliselt üksmeelsel sõrgil, mokad kõigil tõllakil. Riietusruumi hiilisime mornilt ja napisõnaliselt nagu peksasaanud kauboid. Koduteel võis autos juba veidi valjemini niutsuda (tallis on tavaks olla vapper ja haavamatu) ja hakata kahjusid kokku arvama. Kes oli murdnud küüne, kes saanud kapjade alt üles lennanud jääkamakaga vastu pead, kellel kintsud „esikoha“ pärast rüselemisest kriime ja sinikaid täis...ja oh neid muid väiksemaid kriime, vopse ja apse! Sellegipoolest oli järgmisel nädala põhiteema: tuleb sõiduilm või ei tule?
Faktor.
Faktor oli suur ja võimas sugutäkk ning teda kutsuti hellitlevalt Fakiks. Fak põlvnes servapidi vanast uhkest sugupuust ja tema tõunimetus oli ahhal-tekiin. Fak oli üks vähestest, kellega ka võistlustel käidi. Täkk oli malbe loomuga ning kuulekas, peaaegu ingellik hobune, täpselt sinnamaani, kuni läheduses polnud mõnda indlevat mära. Seetõttu hoiti Fakki enamasti tallis...sest mine isahane tea.
Kord hakanud indlema Saadan, väike must eesti tõugu mära, keda ta äkilise iseloomu tõttu ka Mustaks Põrguliseks kutsuti. Saadan oli loomult juba niigi tõeline vuhva, aga mehevalus Saadan laamendanud (loe märatsenud) karjas nõnda, et ta tuli poolest päevast talli kinni panna. Saadan oli väärt geenidega maatõugu hobune ning seetõttu lepiti kähku kokku naaberfarmiga kust telliti talle kiirkorras puhast eesti tõugu peigmees. Kuna aga kohe polnud treilerit kuskilt võtta, siis lükkus peigmehe saabumine järgmisse päeva. Vaesele Saadanale aga olnud see kõik liig mis liig. Pool ööd nördinult riivi kallal logistanud mära pääses vastu hommikut latrist välja ja kepsutas otsemaid tagatalli Faktori latri ette. Seal pandi kõik võlud mängu, kuni viimseni ülesköetud täkk lihtsalt läbi latri uste tuli. Hommikul polnud enam mingit eesti tõugu täkku vaja. „Vat see on looduslik valik! Kaks päeva läks, et latrid ära parandada ja see kuramuse tall jälle korda teha.“, nentis tallimees hiljem alati kui Saadana pöörasest pulmaööst juttu tuli.
Monday, September 26, 2011
Rännud ajas
Ka talvel juhtus, et jäime pimeda peale. Ja kui olid ilusad selged ilmad, ega me siis väga talli ei kiirustanudki. Lumistes laantes tähise taevakummi all muutub aeg kuidagi eriti nauditavalt anonüümseks. Elekter, arvutid ja soe vann on küll kusagil olemas, aga reaalsus on see, et sa oled teel, ümberringi on kõrged puud, lumi...topid oma külmetavad sõrmed hobuse ja sadula vahele sooja nagu seda võidi teha ka mitusada või tuhat aastat aastat tagasi ja mõtled..... Sadulad nagisevad pakases, lumi laulab kapjade all, me oleme suvalised teelised mingis ajas kusagile minemas ning tsivilisatsioon tundub lihtsalt ühe kummalise sõnana. Külmas mustavas laanes näitab teed hämarsinine lumevalgus, ees paistab heledam laik – metsaraja lõpp. Kohe oleme metsast väljas. Suur kollane kuu tõuseb aeglaselt sinihõbejaste väljade varjust...
„Läheks äkki otse?“ lõhub Riin lummuse. Ka hobused haistavad talli lähedust ja me läheme üle välja nagu kaks hullu mongolit, lumepihu kuupaistes kahel pool õhus sädelemas. Lumes muutuvad ka vanad kalad mõnikord jälle sama uljaks kui algajad.
„Läheks äkki otse?“ lõhub Riin lummuse. Ka hobused haistavad talli lähedust ja me läheme üle välja nagu kaks hullu mongolit, lumepihu kuupaistes kahel pool õhus sädelemas. Lumes muutuvad ka vanad kalad mõnikord jälle sama uljaks kui algajad.
Turist talvel
Talvel saavad hobuturistidest tõelised ilmapeded. Kuna hing on loodusvaadetega ära hellitatud, siis ei suuda ükski vägi kogenud turisti enam tolmusesse maneezi toppida, tema vahib ikka metsa poole. Aga Väljas sõitmiseks peab olema tee, mis jalgu ei murraks ja kus ohutult liikuda saaks. Ja selleks, et oleks tee, selleks peab olema ilma. Ja nõnda ripubki õnnetu Turist talvel iga päev silmadega ilmateadete küljes ja nädala lõpuks, kui saaks minna, on jälle selge, et taas pole suksuilma. Õues on kas pakane, kiilasjääga sula, jälle pakane või lihtsalt muidu ilge ilm, millega isegi koera välja ei aeta. Vahel ei pääse Turist talvel kuu aega metsa. Ratsutada ei saa kui teedel on kiilasjää, koheva lume all kiilasjää, liiga sügav lumi, kõva koorikuga lumi jne. Ei, muidugi saab, aga kui te olete korra või paar koos hobusega istuli liuelnud või läbi jää astunud hobusega külili prantsatanud, siis enam küll ei taha. Ja kui kraadiklaas näitab üle 10 pügala pakast, siis pole ka sadulas kuigi tore. Isegi kiirel sõidul hakkab põlvedel ja varvastel väga ruttu külm. Viimastel talvedel olid hobustel talverauad all, aga algusaegadel sõideti turistihobustega talveti päris ilma raudadeta. Sellisel puhul oli veel ka see väga oluline, et tee looma jalgu ei lõhuks. Paks lumi, kindel tee ja pehme ilm olid talvel Turisti parimad sõbrad.
Sunday, September 25, 2011
Jõujook
Oli kujunenud heaks tavaks, et alkohol ja hobused ei kuulu kokku ning purjus peaga sadulasse ei istuta. Esiteks on ohtlik ja teiseks justnagu ei sobinud ka. Tallielu oli linnaelust nii erinev maailm ja see suurte ilusate loomadega pidevalt loodusretkedel käimine kasvatas alguses nii tahumatuid Turiste pigem selles suunas, et sõit oleks ohutu, et miski teel probleeme ei tekitaks ja et keegi jala tagasi ei peaks tulema. Need kirjutamata seadused kujunesid asja käigus ise välja. Näiteks suitsud ja mobiilid jäeti maha, et sõidul miski hobuseid ei häiriks. Ja üldse...sadulas suitsetamine on võrreldav millegi umbes sellisega kui üritad hopakki tantsides sigaretti tõmmata.:) Aga kord peale suuremat kukkumist tekkis ühel iganädalasel matkaratsanikul hobusehirm. Tüdruk veeretas oma kaskat näpu vahel ja ütles, et tema enam ei tahagi nagu täna eriti sõita, et jääb tallide juurde kuni teised metsatiiru ära teevad. Arutati, peeti nõu. Leiti, et vaja on dopingut ja et parim doping oleks veidi alkoholi. Kuna tallis muud alkoholi peale purgiõlle ei leidunud, siis otsiti see välja ja kästi kohe ära juua, et jõujook annab vapruse tagasi ja võtab pinged maha jne. Pabistaja aga polnud üldse õllejooja inimene. Kõik ootavad, näpivad ratsapiitsasid, vehivad sabadega, kaabivad maad, tema muljub teiste valvsa pilgu all oma alekokki sisse. „Tõeliselt jäle jook!” teatas ta tühja purki näidates ja hüppas sadulasse...aga nii suure hooga, et kukkus teiselt poolt maha. Kui õllene ratsanik oli üles korjatud, ära lohutatud ja uuesti sadulasse topitud ja teised naerust toibunud, siis alles saadi metsa poole teele asuda. Üldse oli see üks lõbus sõit, sest külm õlu pani noore daami luksuma ja vaikses metsas mõjus hobuste nohina, sadulate nagina ja kabjatümpsude vahel ikka ja jälle see hele „Hikh!“ nagu kollektiivse naerunupu vajutus.
Võilillehobused
Ühel kevadel sündis karjas kolm kollast trakeeni.
Nende varsakarv, mis oli niisugune pehme, kollane ja kahuselt turris, meenutas kangesti võililli ja nii neid enne pärisnimede panemist kutsutigi – võilillehobused.
Kuna kõik kolm olid malbe loomuga märavarsad ja omavahel hästi sobisid. siis pandi nad peale emadest võõrutamist talveks ühte latrisse kokku.
Sellest latrist ei suutnud keegi enam niisama mööda minna. Nad ohhootasid ja sirutasid omi kaelu niikaua kuni sa nende juurde läksid. Vahel porgandit polnudki, aga nende pehmeid pikki kaelu oli nii hea patsutada ja kõrvade tagant sügada...nad olid uudishimulikud nagu kõik loomalapsed, tahtsid koledal kombel suhelda ja olid alati maruõnnelikud, kui keegi neist välja tegi.
Tegelikult - see on täiesti eriline ja haruldane privileeg: tulla suurest nõmedast linnast, kus on sombused hilissügispäevad, palju morne inimesi ja tipptund, astuda kolme kollase sälu heina ja hobuselõhnalisse latrisse ning panna silmad kinni. Kohemaid
trügitakse kolmest küljest ligi, kõik lausa nohisevad põnevusest, et keegi on meil nüüd külas ja oh, kui tore! sellel on suhkrut ka!!!
Kollased olid hobuste kombel tohutult seltskondlikud. Nad näksisid juukseid, müksisid pehmete ninadega nägu, siis pandi kellegi megaraske pea õla peale, keegi astus kogemata jala peale samas vabandas kerge ühmatusega. Peened koonud leidsid taskus oleva suhkru, kordamõõda käidi sealt kombekalt võtmas, keegi proovis hammastega viisakalt taskut laiendada ja keegi mälus süvenenult sallinarmaid, jne, jne.jne. Ümin, nohin, matsutamine ümberringi, samas, nii uskumatu kui peenetundelised nad olid, peale selle muidugi, et suhkrust tehti täitsa lagedaks nii et ise ei pidunud sõrmegi liigutama.
Teisalt…võrdluseks ka üks teine hobusekogemus.
Läksin Saara latrisse teda sõiduks sadulasse panema, kõrvalboksis lingutas täkk kõrvu ja tegi kurja nägu. „Kõtt, va venelane!” (täkk oli vene traavel). Keerasin selja, sest teadsin, et ta ei ulatu üle vaheseina minuni, mis oli viga. Ulatus küll, kui kahe jala peale tõusis. Käis ainult üks kõva raksak kui mind turjapidi hetkeks maast lahti tõsteti ja jope krae oli läinud. Puhtalt tõmbas krae hammastega pealt ära.
Tallimees ütles, et õnneseen, et kiiver juba peas, muidu oleks võinud skalbi võtta ja et sellist olla kuuldavasti juhtunud ka.
Aga täkul täku aru, tema pidas kõrvalboksis olevat mära enda karjaks ja valvas teda hoolega.
Nende varsakarv, mis oli niisugune pehme, kollane ja kahuselt turris, meenutas kangesti võililli ja nii neid enne pärisnimede panemist kutsutigi – võilillehobused.
Kuna kõik kolm olid malbe loomuga märavarsad ja omavahel hästi sobisid. siis pandi nad peale emadest võõrutamist talveks ühte latrisse kokku.
Sellest latrist ei suutnud keegi enam niisama mööda minna. Nad ohhootasid ja sirutasid omi kaelu niikaua kuni sa nende juurde läksid. Vahel porgandit polnudki, aga nende pehmeid pikki kaelu oli nii hea patsutada ja kõrvade tagant sügada...nad olid uudishimulikud nagu kõik loomalapsed, tahtsid koledal kombel suhelda ja olid alati maruõnnelikud, kui keegi neist välja tegi.
Tegelikult - see on täiesti eriline ja haruldane privileeg: tulla suurest nõmedast linnast, kus on sombused hilissügispäevad, palju morne inimesi ja tipptund, astuda kolme kollase sälu heina ja hobuselõhnalisse latrisse ning panna silmad kinni. Kohemaid
trügitakse kolmest küljest ligi, kõik lausa nohisevad põnevusest, et keegi on meil nüüd külas ja oh, kui tore! sellel on suhkrut ka!!!
Kollased olid hobuste kombel tohutult seltskondlikud. Nad näksisid juukseid, müksisid pehmete ninadega nägu, siis pandi kellegi megaraske pea õla peale, keegi astus kogemata jala peale samas vabandas kerge ühmatusega. Peened koonud leidsid taskus oleva suhkru, kordamõõda käidi sealt kombekalt võtmas, keegi proovis hammastega viisakalt taskut laiendada ja keegi mälus süvenenult sallinarmaid, jne, jne.jne. Ümin, nohin, matsutamine ümberringi, samas, nii uskumatu kui peenetundelised nad olid, peale selle muidugi, et suhkrust tehti täitsa lagedaks nii et ise ei pidunud sõrmegi liigutama.
Teisalt…võrdluseks ka üks teine hobusekogemus.
Läksin Saara latrisse teda sõiduks sadulasse panema, kõrvalboksis lingutas täkk kõrvu ja tegi kurja nägu. „Kõtt, va venelane!” (täkk oli vene traavel). Keerasin selja, sest teadsin, et ta ei ulatu üle vaheseina minuni, mis oli viga. Ulatus küll, kui kahe jala peale tõusis. Käis ainult üks kõva raksak kui mind turjapidi hetkeks maast lahti tõsteti ja jope krae oli läinud. Puhtalt tõmbas krae hammastega pealt ära.
Tallimees ütles, et õnneseen, et kiiver juba peas, muidu oleks võinud skalbi võtta ja et sellist olla kuuldavasti juhtunud ka.
Aga täkul täku aru, tema pidas kõrvalboksis olevat mära enda karjaks ja valvas teda hoolega.
Kaukaaslane
Tallikoera nimi oli Kaukaaslane. Kongus nina tal küll polnud, kuid kena pikk karv, mongolite lipuna lehviv saba ja otsata palju iseseisvat mõtlemist nagu seda tõugu koertel ikka.
Hobused suhtusid Kaukaaslasesse uudishimuseguse vaenuga - ühel oli meeles kannast näksamine, teine mäletas mokkakargamist jne. Seda kõike koer oskas. Veel oskas ta karja koos hoida, koplisse ajada ja kabjahoobi eest imeväledalt ära hüpata.
Kaukaaslasel oli mustlase ettearvamatu hing. Ta oli su suurim sõber...kuni viimse vorstihetkeni, ta lausa jumaldas sind...kuni sul oli viitsimist tema kasukast puuke välja nokkida, aga muidu oli ta lihtsalt kaukaaslane. Kord õnnestus omal nahal kogeda ka seda kuidas Kaukaaslane tööd teeb. Lugu järgmine:
Seegi jumala päevake jõudis õhtusse, hobused said lahti saduldatud, harjatud ja porgandid nahka pandud.
Talliomanik lehvitas ja läks koju.
Jäime veel auto juurde nautima etendust, mis oli üks päeva tipphetki ja alati vaatamist väärt. Kaukaaslane nõjatus vastu Riinu ja lasi armunud ilmel tal oma kõrvu sasida.
Kõik päeva jooksul karjast toodud hobused talutati tallist välja, võeti neil päitsed peast, paar talliamatsooni hüppasid ilma hoogu võtmata sadulata hobuste selga ja siis kihutas kogu see metsik jõuk huilates ja hirnudes läbi metsa lahtise koplimulgu poole. Kohe kui tüdrukud ja hobused kurvi taha kadusid, tegi koos meiega murul vedelenud Kaukaaslane silmad lahti, kargas eemale, hakkas lõrisema ja see ei olnud enam üldse sõbralik lõrin.
Jagasime kähku ära, et kedagi nn „omasid“ tallide juurde ei jäänud, meid omadeks ei loetud ja Kaukaaslasel hakkas tööaeg.
Rebisime autoukse lahti ja viskusime tagaistmele ebaväärikasse hunnikusse. Tagauks oli lihtsalt kõige lähemal ja pagemine sündis viimasel hetkel, sest kohe prantsatas väljastpoolt vastu autoust tundmatuseni moondunud Kaukaaslane nagu halb unenägu. Seni kuni me esiistmetele ronisime, kusi Kaukaaslane väljas meie autorattaid täis. Järgmisel kohtumisel oli Kaukaaslane jälle joviaalsusest pakatamas.
Hobused suhtusid Kaukaaslasesse uudishimuseguse vaenuga - ühel oli meeles kannast näksamine, teine mäletas mokkakargamist jne. Seda kõike koer oskas. Veel oskas ta karja koos hoida, koplisse ajada ja kabjahoobi eest imeväledalt ära hüpata.
Kaukaaslasel oli mustlase ettearvamatu hing. Ta oli su suurim sõber...kuni viimse vorstihetkeni, ta lausa jumaldas sind...kuni sul oli viitsimist tema kasukast puuke välja nokkida, aga muidu oli ta lihtsalt kaukaaslane. Kord õnnestus omal nahal kogeda ka seda kuidas Kaukaaslane tööd teeb. Lugu järgmine:
Seegi jumala päevake jõudis õhtusse, hobused said lahti saduldatud, harjatud ja porgandid nahka pandud.
Talliomanik lehvitas ja läks koju.
Jäime veel auto juurde nautima etendust, mis oli üks päeva tipphetki ja alati vaatamist väärt. Kaukaaslane nõjatus vastu Riinu ja lasi armunud ilmel tal oma kõrvu sasida.
Kõik päeva jooksul karjast toodud hobused talutati tallist välja, võeti neil päitsed peast, paar talliamatsooni hüppasid ilma hoogu võtmata sadulata hobuste selga ja siis kihutas kogu see metsik jõuk huilates ja hirnudes läbi metsa lahtise koplimulgu poole. Kohe kui tüdrukud ja hobused kurvi taha kadusid, tegi koos meiega murul vedelenud Kaukaaslane silmad lahti, kargas eemale, hakkas lõrisema ja see ei olnud enam üldse sõbralik lõrin.
Jagasime kähku ära, et kedagi nn „omasid“ tallide juurde ei jäänud, meid omadeks ei loetud ja Kaukaaslasel hakkas tööaeg.
Rebisime autoukse lahti ja viskusime tagaistmele ebaväärikasse hunnikusse. Tagauks oli lihtsalt kõige lähemal ja pagemine sündis viimasel hetkel, sest kohe prantsatas väljastpoolt vastu autoust tundmatuseni moondunud Kaukaaslane nagu halb unenägu. Seni kuni me esiistmetele ronisime, kusi Kaukaaslane väljas meie autorattaid täis. Järgmisel kohtumisel oli Kaukaaslane jälle joviaalsusest pakatamas.
Talli kassid
Talli kassid olid eraldi nähtus. Kasse oli väga vaja, sest latrites maha pudenevad teraviljajäägid meelitasid hiiri ja rotte ligi nagu magnetiga. Kuid tallikassi elu polnud lihtne. Tallis toimus looduslik valik selle kõige otsesemas vormis, et kes kassipoegadest polnud piisavalt vilgas, osav ja nutikas, see astuti varem või hiljem laiaks.
Hobused olid kassidega harjunud ja ei kartnud neid. Ja kassid kartsid hobuseid veel vähem, mis viiski igasugu õnnetusteni.
Aegade algusest peale olid ainult kaks tallikassi oma naha täiesti tervena suutnud hoida. Üks oli Karla, vana triibik kõuts, kelle armiline pea meenutas poksikinnast ja teine Vandee, kes oli saiakarva pärsia kass. Vandeel oli krooniline nohu ja niisugune lame nägu, nagu oleks ta vastu seina jooksnud.
Kui te kujutate ette esimest kohtumist Vandeega…keegi luristab te selja taga valjult ja pikalt oma tatist nina. Te pöödute kähku ümber, aga selja taga pole kedagi. On ainult heinapallivirn ja selle peal väike morn olevus, kellel on ülisuured merevaigu karva silmad. Hetk hiljem saabub arusaam, et luristaja on tõepoolest õhtumaiste geenidega kiisu kes meie niiskes kliimas endale nohu saanud.
Karla aga oli talli autoriteet. Kord nägin pealt Karla ja Kaukaaslase vestlust. Kass
istus toolil, koer jalutas mööda ja oli heas tujus. Nii heas, et läks Karlat lähemalt nuuskima. Karla urises hoiatavalt. Koer tegi mänguliigutuse: „Tule mängima!” ja liputas saba. Kass andis küüsi kasutamata välkkiirelt kolm tugevat käpahoopi - paremaga, vasakuga, paremaga, mis kõlasid kõrge lae all mõnitavalt valjult vastu. Järgnevat reageering oli enam kui ootamatu.
Vasikasuurune Kaukaaslane tegi näo nagu poleks mitte midagi juhtunud ja kõndis eriti muretul ilmel välisuste poole. Megavähe puudus, et oleks ükskõikset viisikest hakanud vilistama
Hobused olid kassidega harjunud ja ei kartnud neid. Ja kassid kartsid hobuseid veel vähem, mis viiski igasugu õnnetusteni.
Aegade algusest peale olid ainult kaks tallikassi oma naha täiesti tervena suutnud hoida. Üks oli Karla, vana triibik kõuts, kelle armiline pea meenutas poksikinnast ja teine Vandee, kes oli saiakarva pärsia kass. Vandeel oli krooniline nohu ja niisugune lame nägu, nagu oleks ta vastu seina jooksnud.
Kui te kujutate ette esimest kohtumist Vandeega…keegi luristab te selja taga valjult ja pikalt oma tatist nina. Te pöödute kähku ümber, aga selja taga pole kedagi. On ainult heinapallivirn ja selle peal väike morn olevus, kellel on ülisuured merevaigu karva silmad. Hetk hiljem saabub arusaam, et luristaja on tõepoolest õhtumaiste geenidega kiisu kes meie niiskes kliimas endale nohu saanud.
Karla aga oli talli autoriteet. Kord nägin pealt Karla ja Kaukaaslase vestlust. Kass
istus toolil, koer jalutas mööda ja oli heas tujus. Nii heas, et läks Karlat lähemalt nuuskima. Karla urises hoiatavalt. Koer tegi mänguliigutuse: „Tule mängima!” ja liputas saba. Kass andis küüsi kasutamata välkkiirelt kolm tugevat käpahoopi - paremaga, vasakuga, paremaga, mis kõlasid kõrge lae all mõnitavalt valjult vastu. Järgnevat reageering oli enam kui ootamatu.
Vasikasuurune Kaukaaslane tegi näo nagu poleks mitte midagi juhtunud ja kõndis eriti muretul ilmel välisuste poole. Megavähe puudus, et oleks ükskõikset viisikest hakanud vilistama
Kisma
Seekord olid kõik normaalsed hobused välja jagatud ja meie pidime sõitu minnes leppima ühe rahuliku ja kahe rivaaliga, kelle kohta hoiatati, et need ei tohi üksteise sabas sõita. Rivaalid on mingi hobusepõhjuse pärast surmani tülis hobused. Nad ei kannata üksteist silmaotsaski ja kasutavad iga juhust, et üksteisele kolki anda. Kuna tegemist oli torikatega ja need olid meie meelest suhteliselt flegmad, siis arvasime, et saame hakkama.
Alguses hoidsime silma kõvasti peal ja jätsime endi vahele kolmanda hobuse. Kuna kõik oli rahulik, sõit hea, ilm hea, siis keerasime pikema raja peale. Ei mingit vaenu. Ehk on ära leppinud, laseks prooviks kõik kõrvuti? Ikka ei midagi. Juba täiesti rahunenult lasime ratsmed lõdvemaks. Sügisene mets, imeline loodus, värvid, siis tuli pikalt ilusat liivast teed, kus oli hea galopeerida. Ajasime hobused jooksu ja sekundi murdosa jooksul tekkis õhku paks vaen. Reageerida ei jõudnud keegi peale hobuste.
Ühel hetkel oli õhk täis korskamist, pungis silmi, irevil hambaid…Minu hobune keeras keset galoppi teisele hobusele laudja ja virutas mõlema kabjaga TRAHH! Kolmas hobune tõmbas me vahelt just õigel ajal pea ära, jõudes enne kintsust hammustada minu hobust, minu oma lõi teist korda tagant üles, samal hetkel virutas teine rivaal vastu – saime täistabamuse kuskile ahtrisse, hobune tuikus hetke nagu hakkaks ümber minema. Kõik käis välkkiirelt ja peale seda lakkasin uskumast müüti, et tori hobused on pikaldased. Mingil nõutushetkel (…et kes kellele veel peaks virutama?) õnnestus ohjad jälle oma kätte rabada ja eemale manööverdada. Kõik kolm puhisesid tigedalt ja olid äärmiselt tõrksad. Ülejäänud maa läbisime sajameetriste pikivahedega.
Alguses hoidsime silma kõvasti peal ja jätsime endi vahele kolmanda hobuse. Kuna kõik oli rahulik, sõit hea, ilm hea, siis keerasime pikema raja peale. Ei mingit vaenu. Ehk on ära leppinud, laseks prooviks kõik kõrvuti? Ikka ei midagi. Juba täiesti rahunenult lasime ratsmed lõdvemaks. Sügisene mets, imeline loodus, värvid, siis tuli pikalt ilusat liivast teed, kus oli hea galopeerida. Ajasime hobused jooksu ja sekundi murdosa jooksul tekkis õhku paks vaen. Reageerida ei jõudnud keegi peale hobuste.
Ühel hetkel oli õhk täis korskamist, pungis silmi, irevil hambaid…Minu hobune keeras keset galoppi teisele hobusele laudja ja virutas mõlema kabjaga TRAHH! Kolmas hobune tõmbas me vahelt just õigel ajal pea ära, jõudes enne kintsust hammustada minu hobust, minu oma lõi teist korda tagant üles, samal hetkel virutas teine rivaal vastu – saime täistabamuse kuskile ahtrisse, hobune tuikus hetke nagu hakkaks ümber minema. Kõik käis välkkiirelt ja peale seda lakkasin uskumast müüti, et tori hobused on pikaldased. Mingil nõutushetkel (…et kes kellele veel peaks virutama?) õnnestus ohjad jälle oma kätte rabada ja eemale manööverdada. Kõik kolm puhisesid tigedalt ja olid äärmiselt tõrksad. Ülejäänud maa läbisime sajameetriste pikivahedega.
Tallikummitus
Midagi ei tule tühjast. Ka mitte vanarahva lood.
Eiseni poolt kirja pandud eesti vanarahva kollijuttudest on meelde jäänud järgmine lugu. Talumees vaadanud, et hobune haigeks jäänud, sest loom ei puhanud öösel enam välja. Päeval raske künnitöö, õhtul viib mees hobuse talli kaera ja heinte juurde taastuma. Hommikuks ei ole loom puhanud, vaid vahib hirmunud olekuga tallinurka, ise higist märg ja ära vaevatud. Selge see, et hobusel käib keegi öösel luupainajaks. Ega muud nõu polnud kui jäänud peremees talli passima. Öösel hakanud hobune latris oigama, mees hiilib ligi ja näeb kuidas sugemishari libiseb hobuse seljalt õlgedesse. Peremees lajatanud sõnnikuhargiga nii et paukunud. Hommikul räägiti, et teisepere Ann olla üleöö ühtäkki lombakaks jäänud.
Lugu looks, aga kord talvehakul märganud meie tallimees, et ühe tema peenemat tõugu hobuse lakk on koledasti pulstis. Võtnud harja, sugenud hoolega kuni lakk ja saba olnud jälle kui siid. Hommikul latrisse astudes pillas üllatusest heinad sülest. Hobuse lakk jälle sassis! Ja mitte lihtsalt sassis vaid kohati jäänud mulje nagu oleks keegi eriline käpard oskamatult patse plettida püüdnud. Aga loom ise oli rõõmus ja rahulik mitte ära vaevatud nagu papa Eiseni jutu hobune. Kurat ja põrgu! Need on ju rahvajutud, need on ju muinasjutud, luupainajat pole olemas!
Kael kurjalt kange, läks tallimees õhtul talli ja suges hobuse laka siledaks. Hommikul jälle nagu varesepesa. Mõtleb, mõistatab, et mismoodi? Seletust ei leia, no ei ole võimalik! Hobune ise ei ulatu seda mingil moel tegema. Keegi peab käima öösiti hobuse soengut sasimas. Aga kes?
Teinud prooviks hobusele patsid lakka. Patsid seisnud kinni, aga saba see-eest hommikuks täitsa pulstis! Mis toimub? Ega midagi, jäänud siis ise ööseks talli passima. Sättinud hobuse latri juurde eraldi lambi põlema ja tarinud magamiskoti sellise koha peale põhukuhja otsas, kust hobuse pea hästi kätte paistis. Öösel
kippunud kangesti tukk peale, aga hobuse liigutamise peale löönud silmad lahti. Ja mida näeb? Väike valge loom jookseb hobuse peal. Vilajas ja lusti täis, ronib pähe, poeb laka sisse, lipsab turja peal jälle välja, lööb kepsu, tuiskab üle selja. Hobune kõõritab taha, ohotab, põnev, nuusutab, nirk turtsub hobuse koonu peale. Nõnda nad suhtlesid tükimat aega, kuni nirk tüdis ja hobuse seljale põõnama jäi. Selgitus oli ka lihtne. Kaugeltki näha, et hobusele meeldis ta neljajalgne sõber, kes karvas ringi sebis ja seltsiks oli. Ja nirgil oli talvel jälle hobuse seljas kõige soojem koht magamiseks. Teistele hobustele nirgipatse ei tehtud, ainult ühel hobusel oli niisugune haruldane sõber.
Eiseni poolt kirja pandud eesti vanarahva kollijuttudest on meelde jäänud järgmine lugu. Talumees vaadanud, et hobune haigeks jäänud, sest loom ei puhanud öösel enam välja. Päeval raske künnitöö, õhtul viib mees hobuse talli kaera ja heinte juurde taastuma. Hommikuks ei ole loom puhanud, vaid vahib hirmunud olekuga tallinurka, ise higist märg ja ära vaevatud. Selge see, et hobusel käib keegi öösel luupainajaks. Ega muud nõu polnud kui jäänud peremees talli passima. Öösel hakanud hobune latris oigama, mees hiilib ligi ja näeb kuidas sugemishari libiseb hobuse seljalt õlgedesse. Peremees lajatanud sõnnikuhargiga nii et paukunud. Hommikul räägiti, et teisepere Ann olla üleöö ühtäkki lombakaks jäänud.
Lugu looks, aga kord talvehakul märganud meie tallimees, et ühe tema peenemat tõugu hobuse lakk on koledasti pulstis. Võtnud harja, sugenud hoolega kuni lakk ja saba olnud jälle kui siid. Hommikul latrisse astudes pillas üllatusest heinad sülest. Hobuse lakk jälle sassis! Ja mitte lihtsalt sassis vaid kohati jäänud mulje nagu oleks keegi eriline käpard oskamatult patse plettida püüdnud. Aga loom ise oli rõõmus ja rahulik mitte ära vaevatud nagu papa Eiseni jutu hobune. Kurat ja põrgu! Need on ju rahvajutud, need on ju muinasjutud, luupainajat pole olemas!
Kael kurjalt kange, läks tallimees õhtul talli ja suges hobuse laka siledaks. Hommikul jälle nagu varesepesa. Mõtleb, mõistatab, et mismoodi? Seletust ei leia, no ei ole võimalik! Hobune ise ei ulatu seda mingil moel tegema. Keegi peab käima öösiti hobuse soengut sasimas. Aga kes?
Teinud prooviks hobusele patsid lakka. Patsid seisnud kinni, aga saba see-eest hommikuks täitsa pulstis! Mis toimub? Ega midagi, jäänud siis ise ööseks talli passima. Sättinud hobuse latri juurde eraldi lambi põlema ja tarinud magamiskoti sellise koha peale põhukuhja otsas, kust hobuse pea hästi kätte paistis. Öösel
kippunud kangesti tukk peale, aga hobuse liigutamise peale löönud silmad lahti. Ja mida näeb? Väike valge loom jookseb hobuse peal. Vilajas ja lusti täis, ronib pähe, poeb laka sisse, lipsab turja peal jälle välja, lööb kepsu, tuiskab üle selja. Hobune kõõritab taha, ohotab, põnev, nuusutab, nirk turtsub hobuse koonu peale. Nõnda nad suhtlesid tükimat aega, kuni nirk tüdis ja hobuse seljale põõnama jäi. Selgitus oli ka lihtne. Kaugeltki näha, et hobusele meeldis ta neljajalgne sõber, kes karvas ringi sebis ja seltsiks oli. Ja nirgil oli talvel jälle hobuse seljas kõige soojem koht magamiseks. Teistele hobustele nirgipatse ei tehtud, ainult ühel hobusel oli niisugune haruldane sõber.
Haigutav hobune
Hobustelgi on oma kehakeel ja kui seda viimaks pisut jagama hakkad, siis on üsna tore tõstetud tunne.
Esimese püsihobusena oli mu sõiduloomaks tumepruun malbe loomuga tori mära, kelle ainuke viga oli see, et stekiga korralekutsumise peale lõi teinekord natuke tagant üles.
Peale sõitu on heaks tavaks alati hobune üle harjata. Harjan siis mina jälle oma hobust ja vaatan, et küll on täna tobe hobune, muudkui haigutab ja haigutab. Sätib ja venitab oma lõuavärki nõndakui oleks iirisekomm purihammaste külge jäänud. Läksin tallimehelt küsima, et mis loomal viga. Tallimees muhelema: seda just tihti ei juhtu, hobune tunnistab sind, et sa ju sõidad temaga, harjad, kammid lakka, annad porgandit. Tema jälle haigutab sulle: ma olen su sõber...kurrnurrmurr jne
Jah, tallimehel oli õigus, ega need teised eriti ei haigutanud küll.:)
Esimese püsihobusena oli mu sõiduloomaks tumepruun malbe loomuga tori mära, kelle ainuke viga oli see, et stekiga korralekutsumise peale lõi teinekord natuke tagant üles.
Peale sõitu on heaks tavaks alati hobune üle harjata. Harjan siis mina jälle oma hobust ja vaatan, et küll on täna tobe hobune, muudkui haigutab ja haigutab. Sätib ja venitab oma lõuavärki nõndakui oleks iirisekomm purihammaste külge jäänud. Läksin tallimehelt küsima, et mis loomal viga. Tallimees muhelema: seda just tihti ei juhtu, hobune tunnistab sind, et sa ju sõidad temaga, harjad, kammid lakka, annad porgandit. Tema jälle haigutab sulle: ma olen su sõber...kurrnurrmurr jne
Jah, tallimehel oli õigus, ega need teised eriti ei haigutanud küll.:)
Vahus hobune
Äärmiselt huvitav nähtus. Varemalt olin kirjanduses siin ja seal kokku puutunud väljendiga „hobused olid peale sõitu üleni vahus” jne
Aga mismoodi hobune vahtu läheb, kas see tuleb suust, silmist, või mis värk üldse seda ma varem ei teadnud.
Hobune on kiire ainevahetusega loom ja kui higistab, siis ikka korralikult, liitrite viisi. Liikvel oleva hobuse karvkate on üle kogu keha samuti liikumises ja karvade liikumine hõõrub ohtralt eralduva higi vahtu. Nähtus algab kaela pealt ja laieneb sapsudele....kukub tükkidena teele. Ongi hobune lõpuks kohati nagu vahukoort täis loobitud.
Talvel peab niimoodi vahtu minemiseks mingi põrgusõit olema, suvel soojaga aga tuleb ikka ette.
Aga mismoodi hobune vahtu läheb, kas see tuleb suust, silmist, või mis värk üldse seda ma varem ei teadnud.
Hobune on kiire ainevahetusega loom ja kui higistab, siis ikka korralikult, liitrite viisi. Liikvel oleva hobuse karvkate on üle kogu keha samuti liikumises ja karvade liikumine hõõrub ohtralt eralduva higi vahtu. Nähtus algab kaela pealt ja laieneb sapsudele....kukub tükkidena teele. Ongi hobune lõpuks kohati nagu vahukoort täis loobitud.
Talvel peab niimoodi vahtu minemiseks mingi põrgusõit olema, suvel soojaga aga tuleb ikka ette.
Üks kord aastas
Talli jõudsime just hobuste paarituse ajaks. Oli innelnud üks tõumäradest ja selleks puhuks toimetati seda peent asja järelvalve all paaritusboksis, mitte lihtsalt millalgi karjamaal. Hobuste seks on võimas, ikkagi mitu hobujõudu. Aktsiooni ajal kostus niisugust pisut õõnsat häält, need olid mära küljed mis kõmisesid kui täkk esijalgadega märast kinni kahmas. Räägitakse hobuste nõrgast sisikonnast, mis minevat rikki ja soolikad sõlme kui nad liialt üle pingutavad. Selline jõuline embus ja kõik muu sellega kaasnev oleks pidanud mõlemad küll elulõpuni soolikast sõlme võtma. Kuna tallirahvas oli paarituse eduka kulgemise pärast närvis ja mis seal võõrastel ikka juures passida, siis läksime otsisime ise vaikselt oma sadulad ja kiivrid üles, ning otsustasime taktitundeliselt väljas konutada, kuni ratsud tuuakse.
Tükk aega ei juhtunud mitte midagi, seest kostis endiselt paaritushääli.
Viimaks tallitüdrukud tulid, ühel oli kepitud hobune näpus ja teisel tavaline ning küsisid mokaotsast, et kas me oleks nii kenad ja viiks ka „selle“ (hoolitsevalt paaritatud mära patsutades) korra metsa, et Liia tahab varem õhtale minna, pole endal aega temaga siin jalutada…jne. Muidugi olime me kenad. Ja peale paaritamist tuleb hobust kõnnitada, seda me teadsime ka, aga…
Ok, noh… Vahetasime kohmetu pilgu ja tõmbasime salaja kiirelt loosi., et kumb saab kepitud hobuse.
Rajale keerates selgus, et ratsu on kohutavalt hajameelne, ei vaata üldse teed ja komistab kogu aeg. Mis toimub?
Jeerum, äkki ongi nüüd soolikad sõlmes?
Aga hobusele otsa vaadates selgus, et vist ikka eriti ei ole. Hobuse nägu oli niisugune unelev-õnnelik, silmad poolkinni, mokk töllakil, mõnna-mõnna…
Noojaa, muig, võib ikka elamus olla küll kui ainult üks kord aastas... Otsustasime sestpeale olla delikaatsed ja jutu mujale viia.
Ja kõndisimegi siis meie kõik see poolteist tundi metsas. Tasakene, sest kõnnitada tuleb.
Üks läks normaalse hobusega ees, teine uimerdas ka kuidagi järele ning terve tee tuli hoolega peale passida, et õnnehunnik omaenda jalgadele komistades kraavi ei kukuks.
Tükk aega ei juhtunud mitte midagi, seest kostis endiselt paaritushääli.
Viimaks tallitüdrukud tulid, ühel oli kepitud hobune näpus ja teisel tavaline ning küsisid mokaotsast, et kas me oleks nii kenad ja viiks ka „selle“ (hoolitsevalt paaritatud mära patsutades) korra metsa, et Liia tahab varem õhtale minna, pole endal aega temaga siin jalutada…jne. Muidugi olime me kenad. Ja peale paaritamist tuleb hobust kõnnitada, seda me teadsime ka, aga…
Ok, noh… Vahetasime kohmetu pilgu ja tõmbasime salaja kiirelt loosi., et kumb saab kepitud hobuse.
Rajale keerates selgus, et ratsu on kohutavalt hajameelne, ei vaata üldse teed ja komistab kogu aeg. Mis toimub?
Jeerum, äkki ongi nüüd soolikad sõlmes?
Aga hobusele otsa vaadates selgus, et vist ikka eriti ei ole. Hobuse nägu oli niisugune unelev-õnnelik, silmad poolkinni, mokk töllakil, mõnna-mõnna…
Noojaa, muig, võib ikka elamus olla küll kui ainult üks kord aastas... Otsustasime sestpeale olla delikaatsed ja jutu mujale viia.
Ja kõndisimegi siis meie kõik see poolteist tundi metsas. Tasakene, sest kõnnitada tuleb.
Üks läks normaalse hobusega ees, teine uimerdas ka kuidagi järele ning terve tee tuli hoolega peale passida, et õnnehunnik omaenda jalgadele komistades kraavi ei kukuks.
Prints
Prints oli suur ja sale täkkhobune. Printsil olid pikad-pikad jalad ja luuletaja hing.
Ta oli juba nelja aastane, aga ei teinud sellest erilist numbrit, et märad teataval ajal teda nähes kirest täiesti pöördesse lähevad ja teised täkkhobused talle tagujalgadega molli tahavad anda.
Tema ei tahtnud kellegagi kakelda ja tüdrukuid ta kah eriti ei vaadanud.
Selle tohutult leebe olemuse tõttu antigi meile ka Prints vahel metsa kaasa. Printsi seljas oli uhke ja kõrge sõita, teiste hobuste seljad olid 20-30 cm madalamal.
Galopp Printsiga oli nagu lendamine.
„Minge koplikõrvast teed mööda põldude vahele, metsa ääres on pääle vihmasid porine.”
Läksimegi. Sest järgnevaks ei olnud keegi valmis. Kari sõi rahulikult koplis, sammusime aeglasel sammul mööda karjateed. Mõned hobused karjast tulid aia äärde uudistama. Järsku keeras üks taguotsa tee poole ja hakkas mürinal kusele…ja teine…ja kolmas.
„Ohpergel, neil on jooksuaeg!”, jõudis ka meile kohale.
Märade põhiline peibutuspoos on eksponeerida võimalikult märgataval moel oma ahtrit ja tähtis on ka uriin, mis kubiseb innaajal kõiksugu hormoonidest. Ühesõnaga topeltlaks. Täkkudele mõjus säherdune peibutuspoos täiesti lollikstegevalt.
Ainult mitte Printsile.
Edasi arenesid sündmused kiiremini kui me reageerida jõudsime. Nähes, et eemalt peibutamine täkule ei mõju, tulid märad elektrikarjusest läbi nagu võist ja kogunesid rüsinal Printsi ümber. Prints ei hakanud hirnuma, ega tõusnud tagajalgadele nagu täkud tavaliselt teevad, vaid tundis pisut nagu isegi üllatust, et no mis siis nüüd, tüdrukud?
Kolm õhinas mära tiirlesid tähelepanust meelitatud Printsi ümber nagu mesilased, näksisid säravi silmi ta kaela ja külgi, lehvivad lakad, lendlevad pead, väiksed õrnad hirnatused ja õhk kirest paks...nügiti meidki asja käigus koonuga ja kuidagi jabur tunne oli, et no ei ole, ei ole
meil anda seda, mida tahetakse. „Äkki suhkrut…jah…või?”, küsis Riin äärmises kimbatuses olles. Jah, suhkrut läks küll. Suhkur söödi ära, aga märasid koplisse ikka ei õnnestunud puksida, sest Prints mõjus neile endiselt nagu kärbsepaber. Nõnda pidigi Riin jääma niikauaks Printsiga koplimulgu juurde märadega miilustama kuni teised tallist aiaparandaja tõid.
Ta oli juba nelja aastane, aga ei teinud sellest erilist numbrit, et märad teataval ajal teda nähes kirest täiesti pöördesse lähevad ja teised täkkhobused talle tagujalgadega molli tahavad anda.
Tema ei tahtnud kellegagi kakelda ja tüdrukuid ta kah eriti ei vaadanud.
Selle tohutult leebe olemuse tõttu antigi meile ka Prints vahel metsa kaasa. Printsi seljas oli uhke ja kõrge sõita, teiste hobuste seljad olid 20-30 cm madalamal.
Galopp Printsiga oli nagu lendamine.
„Minge koplikõrvast teed mööda põldude vahele, metsa ääres on pääle vihmasid porine.”
Läksimegi. Sest järgnevaks ei olnud keegi valmis. Kari sõi rahulikult koplis, sammusime aeglasel sammul mööda karjateed. Mõned hobused karjast tulid aia äärde uudistama. Järsku keeras üks taguotsa tee poole ja hakkas mürinal kusele…ja teine…ja kolmas.
„Ohpergel, neil on jooksuaeg!”, jõudis ka meile kohale.
Märade põhiline peibutuspoos on eksponeerida võimalikult märgataval moel oma ahtrit ja tähtis on ka uriin, mis kubiseb innaajal kõiksugu hormoonidest. Ühesõnaga topeltlaks. Täkkudele mõjus säherdune peibutuspoos täiesti lollikstegevalt.
Ainult mitte Printsile.
Edasi arenesid sündmused kiiremini kui me reageerida jõudsime. Nähes, et eemalt peibutamine täkule ei mõju, tulid märad elektrikarjusest läbi nagu võist ja kogunesid rüsinal Printsi ümber. Prints ei hakanud hirnuma, ega tõusnud tagajalgadele nagu täkud tavaliselt teevad, vaid tundis pisut nagu isegi üllatust, et no mis siis nüüd, tüdrukud?
Kolm õhinas mära tiirlesid tähelepanust meelitatud Printsi ümber nagu mesilased, näksisid säravi silmi ta kaela ja külgi, lehvivad lakad, lendlevad pead, väiksed õrnad hirnatused ja õhk kirest paks...nügiti meidki asja käigus koonuga ja kuidagi jabur tunne oli, et no ei ole, ei ole
meil anda seda, mida tahetakse. „Äkki suhkrut…jah…või?”, küsis Riin äärmises kimbatuses olles. Jah, suhkrut läks küll. Suhkur söödi ära, aga märasid koplisse ikka ei õnnestunud puksida, sest Prints mõjus neile endiselt nagu kärbsepaber. Nõnda pidigi Riin jääma niikauaks Printsiga koplimulgu juurde märadega miilustama kuni teised tallist aiaparandaja tõid.
Kiira
Vana Kiira oli tark rahulik loom ja võib öelda, et talli turvalisim suksu.
Kiira oli punnkõhuline kõrb tori mära, 16 aastat vana. Kui korrutada hobuse vanus neljaga, siis saab inimese võrreldava vanuse, s.t. Kiirat võis pidada veel suhteliselt kepsakaks pensionäriks. Kiira galopp oli KOHUTAV (umbes midagi taolist kui teie tagumikuga pekstaks teid ennast) nii, et kui kiiremaks sõiduks kiskus, siis hakkas tagant kostma Kiira ratsaniku üllatushüüdeid, mis sujuvalt valusaks halaks üle läksid. Hobused on karjaloomad ja käituvad nii nagu juhthobune. Seega, eraldi rodus kedagi pidurdada või kinni hoida on küll võimalik, kuid mitte algajal. Kiira matsuv galopp lõppes alles siis kui eespool olevad hobused sammu aeglustasid.
Muidu Kiira ette ei trüginud ja leppis heal meelel tagumise kohaga, aga kui metsas ära eksisime, mida meiega esimesel aastal päris tihti juhtus, siis tuli Kiira karavani ette manööverdada, ratsmed vabaks lasta ja öelda „Kiira, koju!” Hobuse pea on piisavalt suur, et seal oleks ruumi ka väikesele GPS-le või mis seal ka poleks olnud, kuid Kiira oskas selle käskluse peale alati leida kodutee.
Suur suksu tunnetas oma tähtsust ja keeras algul tähtsal ilmel siia ja sinna nagu rikkis kompass ning võttis siis teeotsa üles. Kuna hobused lähevad kodu poole suhteliselt otse ja ei tunnista eriti teid, siis kasutasime Kiira abi ikka üsna viimases hädas. Sest no ei ole eriti tore ennast läbi võsa muljuda just sõnnikuhunnikute jalamil tallide taga või kulgeda teadmata kuhu aina püdelamaks muutuval teerajata pinnasel kui päike on juba loojunud. Kõige sellega tuli ikka ja jälle riskida kui pime peale tuli ning meie enam koduteed üles ei leidnud. Eksimine oli imelihtne. Metsas polnud rohkem vaja kui veidi vähemkäidud kohas ühe korra vale tee peale keerata.
Kord peale pikki ekslemisi võtsime jälle vana mära teejuhiks ja seekord tõi suksu meid millegipärast suvalise talu õue. Ise loivas ta lähima õunapuuni ja hakkas puu otsast õunu sööma.
Seisame nagu nagu lollivanid mingis jaburas muinasjutus võõra kaevu ümber, hämardub, hobused tammuvad jalalt jalale, Kiira mugib õunu ja kõigil on väga rumalad näod.
Perenaine tuleb välja. Meie ütleme ülevalt sadulast kenasti „Tere!”. Perenaine ei tee meist väljagi, ütleb „Ahah, sina, Kiira!”
Ja näitab meile tüdinult, et tallid on näe, just siin heki taga. Läbi selle talu õue ei olnud me tallideni veel kunagi läinud. Ülejäänud teelõik kulus mürgise arutelu saatel, et kustkaudu võiks veel näiteks tallidele läheneda ja kas Kiiral võib olla huumorimeel.
Kiira oli punnkõhuline kõrb tori mära, 16 aastat vana. Kui korrutada hobuse vanus neljaga, siis saab inimese võrreldava vanuse, s.t. Kiirat võis pidada veel suhteliselt kepsakaks pensionäriks. Kiira galopp oli KOHUTAV (umbes midagi taolist kui teie tagumikuga pekstaks teid ennast) nii, et kui kiiremaks sõiduks kiskus, siis hakkas tagant kostma Kiira ratsaniku üllatushüüdeid, mis sujuvalt valusaks halaks üle läksid. Hobused on karjaloomad ja käituvad nii nagu juhthobune. Seega, eraldi rodus kedagi pidurdada või kinni hoida on küll võimalik, kuid mitte algajal. Kiira matsuv galopp lõppes alles siis kui eespool olevad hobused sammu aeglustasid.
Muidu Kiira ette ei trüginud ja leppis heal meelel tagumise kohaga, aga kui metsas ära eksisime, mida meiega esimesel aastal päris tihti juhtus, siis tuli Kiira karavani ette manööverdada, ratsmed vabaks lasta ja öelda „Kiira, koju!” Hobuse pea on piisavalt suur, et seal oleks ruumi ka väikesele GPS-le või mis seal ka poleks olnud, kuid Kiira oskas selle käskluse peale alati leida kodutee.
Suur suksu tunnetas oma tähtsust ja keeras algul tähtsal ilmel siia ja sinna nagu rikkis kompass ning võttis siis teeotsa üles. Kuna hobused lähevad kodu poole suhteliselt otse ja ei tunnista eriti teid, siis kasutasime Kiira abi ikka üsna viimases hädas. Sest no ei ole eriti tore ennast läbi võsa muljuda just sõnnikuhunnikute jalamil tallide taga või kulgeda teadmata kuhu aina püdelamaks muutuval teerajata pinnasel kui päike on juba loojunud. Kõige sellega tuli ikka ja jälle riskida kui pime peale tuli ning meie enam koduteed üles ei leidnud. Eksimine oli imelihtne. Metsas polnud rohkem vaja kui veidi vähemkäidud kohas ühe korra vale tee peale keerata.
Kord peale pikki ekslemisi võtsime jälle vana mära teejuhiks ja seekord tõi suksu meid millegipärast suvalise talu õue. Ise loivas ta lähima õunapuuni ja hakkas puu otsast õunu sööma.
Seisame nagu nagu lollivanid mingis jaburas muinasjutus võõra kaevu ümber, hämardub, hobused tammuvad jalalt jalale, Kiira mugib õunu ja kõigil on väga rumalad näod.
Perenaine tuleb välja. Meie ütleme ülevalt sadulast kenasti „Tere!”. Perenaine ei tee meist väljagi, ütleb „Ahah, sina, Kiira!”
Ja näitab meile tüdinult, et tallid on näe, just siin heki taga. Läbi selle talu õue ei olnud me tallideni veel kunagi läinud. Ülejäänud teelõik kulus mürgise arutelu saatel, et kustkaudu võiks veel näiteks tallidele läheneda ja kas Kiiral võib olla huumorimeel.
Tormine
Sügis võttis maad. Lehtpuude kirev kuub varises tasahilju ning üha enam hakkas metsades domineerima mändide ja kuuskede tumeroheline.
Aegviidu laaned on põhiliselt okaspuumetsad, välja arvatud soisemad kohad, kus kõrgub sügiseti värvikirevaid kase- või haavasalusid.
Selle aasta oktoobrikuu hellitas imeliste ilmadega. Aga alati tuli arvestada ka mõne ootamatu hoovihmaga, sest sügisesed taevad on heitlikud.
See päev paistis esialgu täiesti tavaline olevat. Saduldasime oma suksud ning kiirustasime rajale, et ehk jõuab enne vihma ära käia. Läänekaarest paistis silmapiiril tintmusti pilvi, aga need olid veel nii kaugel. Hobused olid vähe liikuda saanud, pori polnud ja teeolud paistsid ideaalsed, lasime aga minna. Selle päeva vihmapilvedel näis üsna tuli takus olevat ja sõidul muutus mets selja taga üha pimedamaks. Lõpuks sai tumedus meid kätte nagu halvas õudusfilmis. Vihmaeelsed tormi-iilid otse kannul, tuiskasime pimedast kuusikust kaasiku kuldsesse templisse. Torm mühises ladvus, järsku oli õhk tihedalt täis kollaseid lehti nagu konfjette ja meie kihutamas läbi selle unenäolise liikumise, kulgemas just nagu aegluubis läbi paksu kuldsete lehtede saju, värvide üliküllus valgumas üle ja ümber. Lõputult pikad imelised hetked, mis katkesid järsult nagu otsa saanud filmivõte. Kaasikust sai tihe männik ja tuul keeras tagasi pooleliolevat laastamist lõpule viima.
Kodu poole minnes pressisime end vastutuult läbi halli vihmaseina. Näis, et vanajumal oli tol päeval selle halva ilma asja ikka tõsiselt käsile võtnud. Kasesaluni jõudes jäime tummaks. Kõik oli tundmatuseni muutunud. Siin oli nüüd nii hele ja lage. Tusane taevas paistis läbi raagus võrade paksule kuldsele lehevaibale, hobuseid kahlasid põlvini kullas. Jõudis vaikselt kohale, et olime 15 minutit tagasi olnud tunnistajaks, kuidas täisehtes kaasik vaid paari hetkega raagus metsaks muutub.
Aegviidu laaned on põhiliselt okaspuumetsad, välja arvatud soisemad kohad, kus kõrgub sügiseti värvikirevaid kase- või haavasalusid.
Selle aasta oktoobrikuu hellitas imeliste ilmadega. Aga alati tuli arvestada ka mõne ootamatu hoovihmaga, sest sügisesed taevad on heitlikud.
See päev paistis esialgu täiesti tavaline olevat. Saduldasime oma suksud ning kiirustasime rajale, et ehk jõuab enne vihma ära käia. Läänekaarest paistis silmapiiril tintmusti pilvi, aga need olid veel nii kaugel. Hobused olid vähe liikuda saanud, pori polnud ja teeolud paistsid ideaalsed, lasime aga minna. Selle päeva vihmapilvedel näis üsna tuli takus olevat ja sõidul muutus mets selja taga üha pimedamaks. Lõpuks sai tumedus meid kätte nagu halvas õudusfilmis. Vihmaeelsed tormi-iilid otse kannul, tuiskasime pimedast kuusikust kaasiku kuldsesse templisse. Torm mühises ladvus, järsku oli õhk tihedalt täis kollaseid lehti nagu konfjette ja meie kihutamas läbi selle unenäolise liikumise, kulgemas just nagu aegluubis läbi paksu kuldsete lehtede saju, värvide üliküllus valgumas üle ja ümber. Lõputult pikad imelised hetked, mis katkesid järsult nagu otsa saanud filmivõte. Kaasikust sai tihe männik ja tuul keeras tagasi pooleliolevat laastamist lõpule viima.
Kodu poole minnes pressisime end vastutuult läbi halli vihmaseina. Näis, et vanajumal oli tol päeval selle halva ilma asja ikka tõsiselt käsile võtnud. Kasesaluni jõudes jäime tummaks. Kõik oli tundmatuseni muutunud. Siin oli nüüd nii hele ja lage. Tusane taevas paistis läbi raagus võrade paksule kuldsele lehevaibale, hobuseid kahlasid põlvini kullas. Jõudis vaikselt kohale, et olime 15 minutit tagasi olnud tunnistajaks, kuidas täisehtes kaasik vaid paari hetkega raagus metsaks muutub.
Vellu
Vellu ei olnud küll hobune, kuid kuulus talli juurde niisama vääramatult kui näiteks talliomanik või vana kastan manneezi otsas või nagu kepsutavad varsad koplis. Ilma Velluta oleks tallimaailm kindlasti teist värvi olnud või siis ütleme, et vähem värvilisem. Vellu oli poissmees ja elas talli lähedal talus, kuhu ta määramata aastate eest kurja maailma eest pakku oli tulnud. Mees tavatses oma vana krigiseva jalgrattaga vähemalt korra päevas talli juurde vändata „et vahel ka teisu ristiinimesi näha” . Hobuseid ta eriti ei armastanud. „Liiga suured, liiga pöörased ja tobedad on nad ka”, ütles Vellu. Aga kui tarvis läks, oli hea südamega Vellu tallis alati abiks. Seda, et ta hobuste psüühikat eriti ei jaga, seda saime ükskord lausa omal nahal tunda.
Seekord oli meile sadulate alla antud kaks verinoort värskelt ratsastatud hobust. Sõitsime oma tavalise metsaraja läbi, kuid kogu aeg oli niisugune tunne, et istuks nagu praakmiini otsas. Äsja ratsastatud ja kogemusteta noor hobune on äärmiselt kuulekas, kuid täiesti ettearvamatu. Ei, talle ei tule pähegi teha mingeid trikke või poolel teel koju kippuda. Ta usaldab ratsanikku viimse hetkeni. Kuni ükskord vurtsatab hobuse nina eest lendu lõoke või läheb rebane üle tee. Või tuleb Vellu.
„Te tüdrukud ärge eh...matage…ma ei tahtnud…Robi, EI LÄHE-E-EEE!…!” edasi mattus mehe kiiresti kaugenev hääl koera vaimustunud klähvimisse.
Ega meie ei ehmatanudki, ehmatasid me noored hobused, kellele Vellu oma värskeltõlitatud jalgratta ja hundikoerakutsikaga oli sappa hiilinud.
Ega meie ei hüpanudki õhku, vaid meie hobused…kes kaapisid paigalt nagu paanikas lambad, rõõmust hullunud peni klähvides järel…seekord metsaservas koguneda ei õnnestunud, ebaväärikas amokk kestis kuni talliusteni, milledest me ka täie vungiga läbi rammisime. Talli tagaseinas põhuvirnade ääres saime pidama.
„Kumb võitis?”, küsis Riin mõnevõrra kohatult
„Ma ei tea, mul olid silmad kinni”
Seekord oli meile sadulate alla antud kaks verinoort värskelt ratsastatud hobust. Sõitsime oma tavalise metsaraja läbi, kuid kogu aeg oli niisugune tunne, et istuks nagu praakmiini otsas. Äsja ratsastatud ja kogemusteta noor hobune on äärmiselt kuulekas, kuid täiesti ettearvamatu. Ei, talle ei tule pähegi teha mingeid trikke või poolel teel koju kippuda. Ta usaldab ratsanikku viimse hetkeni. Kuni ükskord vurtsatab hobuse nina eest lendu lõoke või läheb rebane üle tee. Või tuleb Vellu.
„Te tüdrukud ärge eh...matage…ma ei tahtnud…Robi, EI LÄHE-E-EEE!…!” edasi mattus mehe kiiresti kaugenev hääl koera vaimustunud klähvimisse.
Ega meie ei ehmatanudki, ehmatasid me noored hobused, kellele Vellu oma värskeltõlitatud jalgratta ja hundikoerakutsikaga oli sappa hiilinud.
Ega meie ei hüpanudki õhku, vaid meie hobused…kes kaapisid paigalt nagu paanikas lambad, rõõmust hullunud peni klähvides järel…seekord metsaservas koguneda ei õnnestunud, ebaväärikas amokk kestis kuni talliusteni, milledest me ka täie vungiga läbi rammisime. Talli tagaseinas põhuvirnade ääres saime pidama.
„Kumb võitis?”, küsis Riin mõnevõrra kohatult
„Ma ei tea, mul olid silmad kinni”
Päkapikuhobused
Talli kõrval oli väike koppel, mille kõik postid olid viimne kui üks kõik kiira-käära viltu. Koplis sõi rohtu kaks bernhardiini kasvu mustavalgekirjut Shetlandi poni, kellede lakad rippusid peaaegu maani. Need olid Saami ja Pläkk. Saami oli pisut kartliku loomuga mära ja Pläkk oli loomulikult täkk nagu võis juba nime kõlastki eeldada. Pläkk oli ka viltuste aiapostide autor. Tarvitses vaid mõni eriti viltune aiapost sirgelt tagasi taguda kui Pläkk oli nohisedes platsis. Sättis oma ahtri vastu posti ja sügas mõnuga. Peale mõningast nühkimist oli post jälle viltu. Sirgematel postidel olevat suurem sügamise kasutegur. Üks kuulus füüsik olevat selle välja arutanud.
Pläki kohta räägiti tallis järgmist lugu: Kui Pläkil veel pruuti ei olnud nukrutsenud ta oma koplis üksi. Kord olnud kellelgi suur koer kaasas. Niisugune Pläki suurune. Pläkk polnud rumal, saanud juba eemalt aru, et tegemist pole hobusega ja jälle narrivad. Aga koer oli noor ja roheline. Kippunud kangesti selle teise toreda karvase „koera” juurde. Kui siis panid ninad kokku (eks hobune ka uudishimulik) olla koer puhtast üllatusest lihtsalt maha istunud – töts! Ja olla istunudki niisuguse pika näoga jupp aega, et HALLOO! Kuidas NII võib!, et EI OLEGI koer! Ühtemoodi pikad näod olla olnud siis hobusel ja koeral mõlemal.
Pläki kohta räägiti tallis järgmist lugu: Kui Pläkil veel pruuti ei olnud nukrutsenud ta oma koplis üksi. Kord olnud kellelgi suur koer kaasas. Niisugune Pläki suurune. Pläkk polnud rumal, saanud juba eemalt aru, et tegemist pole hobusega ja jälle narrivad. Aga koer oli noor ja roheline. Kippunud kangesti selle teise toreda karvase „koera” juurde. Kui siis panid ninad kokku (eks hobune ka uudishimulik) olla koer puhtast üllatusest lihtsalt maha istunud – töts! Ja olla istunudki niisuguse pika näoga jupp aega, et HALLOO! Kuidas NII võib!, et EI OLEGI koer! Ühtemoodi pikad näod olla olnud siis hobusel ja koeral mõlemal.
Vii
Vii oli kaarnatiiva karva süsimust hannover, koolitatud traavliks, kelle graatsiline keha meenutas hurta. Kui Vii poleks olnud lugematute varssade ilmalekandmisest nii kõhn, siis oleks ta vabalt passinud mõne kuninga hobuseks. Sest Vii oskas olla. Tal oli eriliselt uhke samm, pea püsti, saba kohevil. Vii oli liikudes alati nõnda maaliline, et talle lihtsalt pidi järele vaatama.
Kuna Vii oli traavel, siis galoppi ta justnagu ei osanudki, küll aga pidas lugu kiirusest ja teda polnud vaja kunagi tagant sundida.
Sellesama kiirusearmastuse pärast soovitati temaga hoida nö „madalat profiili”, mis tähendas rahulikuma hobuse sabas sõitmist ning stekk üldse koju jätta, sest juba selle vastu turja hõõrdumine võis Vii närvi ajada.
Korra vastutahtmist õnnestus Vii piirkiirus siiski ära proovida.
Aegviidu metsades käis jaht, kuid talliomanikku polnud keegi sellest teavitanud. Saduldasime hobused ja läksime heauskselt metsa nagu alati, traavime täiesti pahaaimamatult omi tavalisi radu mööda…jahil aga lastakse püssi. PÕMM! See oli täitsa ehtne püssipauk, kauge ja vali. Traavel võpatas nagu oleks välgutabamuse saanud ja pühkis mööda rada kergelt minema nagu lennuk stardil, jättes kaks pikaldasemat torikat matsuval galopil järele pressima. Nägin sadulast Vii pikki esijalgu, mis sirutusid kaugele ette ja mõtlesin tallijuttude peale, kus räägiti, et traavel jookseb nii, et sadulast võib näha esijalgu. Jeerum, võimatu, aga tõepoolest paistavad….huuh ja mis kiirus!…mets vuhises kahelt poolt mööda ning kummaline: Vii ei paistnudki nagu eriti pingutavat.
Kokku koguneda õnnestus meie ähmi täis bandel alles metsaserval. Lõõtsutasime, rahunesime, pruuskasime, saime väärikust tagasi.
„Ja-a kust mülkast teie tulete!” küsiti tallis kavala näoga. „Jahimehi ka nägite? Vellu just helistas, et hommikul läks terve kari püsside ja koertega metsa poole…”
„Ah metsa poole…mis mülkast, sügis käes, kõik kohad pori täis”, kohmas Riin halva näitleja häälega peegli ees nägu puhastades…kuidagi imelik oli juba ammu mitte enam algajatena öelda, et tulime jah rada valimata otse üle sooserva ja et eritikuradimapagana kiire oli meil ka.
Kuna Vii oli traavel, siis galoppi ta justnagu ei osanudki, küll aga pidas lugu kiirusest ja teda polnud vaja kunagi tagant sundida.
Sellesama kiirusearmastuse pärast soovitati temaga hoida nö „madalat profiili”, mis tähendas rahulikuma hobuse sabas sõitmist ning stekk üldse koju jätta, sest juba selle vastu turja hõõrdumine võis Vii närvi ajada.
Korra vastutahtmist õnnestus Vii piirkiirus siiski ära proovida.
Aegviidu metsades käis jaht, kuid talliomanikku polnud keegi sellest teavitanud. Saduldasime hobused ja läksime heauskselt metsa nagu alati, traavime täiesti pahaaimamatult omi tavalisi radu mööda…jahil aga lastakse püssi. PÕMM! See oli täitsa ehtne püssipauk, kauge ja vali. Traavel võpatas nagu oleks välgutabamuse saanud ja pühkis mööda rada kergelt minema nagu lennuk stardil, jättes kaks pikaldasemat torikat matsuval galopil järele pressima. Nägin sadulast Vii pikki esijalgu, mis sirutusid kaugele ette ja mõtlesin tallijuttude peale, kus räägiti, et traavel jookseb nii, et sadulast võib näha esijalgu. Jeerum, võimatu, aga tõepoolest paistavad….huuh ja mis kiirus!…mets vuhises kahelt poolt mööda ning kummaline: Vii ei paistnudki nagu eriti pingutavat.
Kokku koguneda õnnestus meie ähmi täis bandel alles metsaserval. Lõõtsutasime, rahunesime, pruuskasime, saime väärikust tagasi.
„Ja-a kust mülkast teie tulete!” küsiti tallis kavala näoga. „Jahimehi ka nägite? Vellu just helistas, et hommikul läks terve kari püsside ja koertega metsa poole…”
„Ah metsa poole…mis mülkast, sügis käes, kõik kohad pori täis”, kohmas Riin halva näitleja häälega peegli ees nägu puhastades…kuidagi imelik oli juba ammu mitte enam algajatena öelda, et tulime jah rada valimata otse üle sooserva ja et eritikuradimapagana kiire oli meil ka.
Ardenn Aamer
Ardenni tõugu hobused aretati kunagi vanal ajal raskete koormate veoks. Kui te kujutate ette määratu suurt ümmargust kõhtu, mis lõpeb ühel pool suure karvase peaga ja teisel pool laia lihaselise ahtriga ning kõik see on paigutatud neljale toekale jalale, millede sõrgatsitutid algavad kusagilt põlvede kandist, siis see ongi ardenn.
Aamer oli ainuke ardenni tõugu hobune tallis. Paar aastat hiljem ilmus küll ka teine, kuid nii karvast, nii erilist pole sealkandis ei varem ega hiljem nähtud.
Aamerile sadula selga panemine oli eraldi komet. Aameri lemmiknali oli sadularihma pingutamise ajal kõht hästi õhku täis tõmmata ja siis kui sadul kõhu alla vajus (koos ratsanikuga), õlgu kehitada ja süütuid pungsilmi teha.
Kuna trikk oli teada, siis passiti Aameri hingamist. Ega ikka ei ole viis minutit ilma õhuta ja momendist kui Aamer välja hingas, siis NÜÜD!....ja kolm naist tõmbasid vöö paika nii, et laksus.
Aameri seljas oli hiigla hea sõita, sest temal oli küliskäik. See tähendab seda, et ühe poole jalad astuvad ühel ajal. Selle hobuse traav oli nii lauge, et võis traavi ajal jalad jalustest välja võtta ja sõidul rahumeeli loodust imetleda, sest Aamer oli lisaks heale kõnnakule veel ka vana rahu ja ülim leebus ise.
Aamer oli ainuke ardenni tõugu hobune tallis. Paar aastat hiljem ilmus küll ka teine, kuid nii karvast, nii erilist pole sealkandis ei varem ega hiljem nähtud.
Aamerile sadula selga panemine oli eraldi komet. Aameri lemmiknali oli sadularihma pingutamise ajal kõht hästi õhku täis tõmmata ja siis kui sadul kõhu alla vajus (koos ratsanikuga), õlgu kehitada ja süütuid pungsilmi teha.
Kuna trikk oli teada, siis passiti Aameri hingamist. Ega ikka ei ole viis minutit ilma õhuta ja momendist kui Aamer välja hingas, siis NÜÜD!....ja kolm naist tõmbasid vöö paika nii, et laksus.
Aameri seljas oli hiigla hea sõita, sest temal oli küliskäik. See tähendab seda, et ühe poole jalad astuvad ühel ajal. Selle hobuse traav oli nii lauge, et võis traavi ajal jalad jalustest välja võtta ja sõidul rahumeeli loodust imetleda, sest Aamer oli lisaks heale kõnnakule veel ka vana rahu ja ülim leebus ise.
Tallitõmme
Tallitõmme on võimas vägi. Tall, see tähendab hobusele puhkust ja kaeraportsu künas. Et asi pisut kujundlikum oleks, võib tallitõmmet võrrelda pika hästiveniva kummipaelaga, mille üks ots on hobuse küljes ja teine talli küljes. Mida kaugemale te tallist lähete, seda pingumale tõmbub kummipael. Hobust peab tagant sundima ja lausa füüsiliselt on tunda kui raske on loomal minna. Ta komistab tihti, pea vajub aina madalamale, loom on lontis ja väsinud. Ta puristab ja loobib pead ning üritab vähemalt korra mõnda kojuminekutrikki (järsk vasak- või parempööre mõnele rajale, mis kasvõi kaarega kodu poole viiks). Kui te jõuate sellisele teele kus te selle hobusega varem käinud ei ole, siis ei taha kummipael enam kohe üldse venida. Kui te tüdinete hobuse tagantsundimisest ja otsa kodu poole keerate siis...juhtub ime. Surmani väsinud loom sadula all tõstab pea, samma muutub kepsakaks, suksu silmades süttib jälle tuli. Saba edevalt kohevil, traavite te ratsaniku silma jaoks mingite täiesti suvaliste kuuskede vahel, kuid hobune teab ülihästi, et see suund viib koju. Tarvitseb vaid keerata mingile teeharule, mis kodust eemale viib, kui kordub vana jama. Saba vajub sorgu, pea esijalge vahele ja kummipael tõmbub jälle pingule.
Saturday, September 24, 2011
Kuidas sünnivad lood
Hobusejutud said alguse tegelikult ühest telefonikõnest...millalgi ühel ammusel suveõhtul helises telefon - teisel pool hea sõbra hääl, kajakate laul taustal... ja tema pajatama, et nemad parajasti ratsamatkal, traavivad mööda mereranda, laine loksub, täna on sõidetud umbes 30 km ja kohe jõuavad laagrisse, nii hingematvalt kaunis õhtu, meri, hämardub, kuu kuldne teerada tüünel lahel ja seda kõike on nii palju, et tuli tahtmine jagada.
Muidugi võtsin ma osa. Torust kuuldus jutu taustaks sadulate naginat ja hobuste pruuskamist. Hakkasin mõtlema, et palju tuleb inimesele elu jooksul niisuguseid telefonikõnesid ja kas üldse? Läksin täiesti loksutatuna magama ja nägin unes karjade viisi hobuseid, hobuseid, hobuseid...hommikul mõtlesin, et mul on endal ju nii palju hobusejutte. Miks mina midagi ei jaga? Järgmise päeva õhtuks oli esimene lugu valmis.
Siis kui ma olin Turist.
Turistiks kutsuvad talliomanikud hobiratsutajat, kes muidu võib olla üsna korralik inimene, välja arvatud see, et tal on üks salakiiks – juba lapsest saati on teda kangesti hobuste poole tõmmanud. Kui temast ei ole elu jooksul saanud mõnda kunst-, ilu-, või võiduratsutajat, siis lõpetab ta tavaliselt ikka varem või hiljem Turistina. Aktiivne Turist käib vähemalt korra nädalas hobusega looduses sõitmas. Turistid jagunevad erinevatesse klassidesse:
Algaja…
…ei oska ise hobust saduldada…ei tunne oma kõrbi (musta, kimlit, raudjat) ära teiste kõrbide (mustade, kimlite, raudjate) hulgast, sest kõik tunduvad ühesugused.
...le antakse kõige tuimemad hobused. Et asjad oleksid oleks tasakaalus, siis on turistihobused küll rahuliku loomuga, kuid filigraansuseni välja arendanud kõik nipid millega algajat nöökida. Ja nöökida teda saab. Hobuse töö on raske, ainuke lisaboonus on see kui ratsaniku kulul vahel nalja saab. See on kohe esimene asi, mille iga normaalne hobune uue ratsaniku juures ära proovib.
...on uljas ja proovib esimest korda omapead maastikule saades sirgel põlluteel kindlasti korra hobust galoppi ajada. Ja kahetseb järgmisel hetkel kibedasti, sest galopil lähevad „ohjad hobuse kätte“ ja hobune tassib ratsaniku talli tagasi. Kui halvemini läheb, siis ei vali ta eriti teed ja läheb otse läbi võsa nii, et pilpad taga.
...jaoks on on jalused ükskord liiga pikad, teinekord liiga lühikesed, sadul ebamugav, kiiver väike, jaluserihmad hõõruvad. Hobune tundub kiuslikuna. Teil on õigus, ta on seda tõepoolest.
Nii, mis veel? Riided on ebapraktilised, fotoaparaat põntsub kaelas. Kas teie olete omaenda fotokaga vastu nina saanud? Aga hobuse kuklaga? Männioksaga? Algaja jaoks on kõik võimalik.
...hobune läheb maastikul poole tunniga higiseks ja tunniga võib ka üleni märjaks minna. See tuleb sellest, et algaja hobune on täiega närvis. Traditsioone armastav loom tahaks tuttaval metsarajal rahulikult jalgu sirutada, väike jooks jne, aga selle asemel õõtsub, tudiseb ja kõigub tema turjal see jabur inimloom. Nad oleks juba ammu koos ümber kukkunud kui hobune mõlema eest tasakaalu ei hoiaks. Samuti ajavad segadusse valed juhtimisvõtted, kiljumine, ohkimine, vandumine ja igal kui kuradima juhul see nõme lakast krabamine. Aga suksul on teatavasti hobuse kannatus ja ta kannatab kõik ära, ainult pruuskab vahel veidi ja turi on märg.
...ratsutamistunnid on viimne kui üks äärmiselt seiklusrikkad ja koosnevad ainult probleemidest.
Edasijõudnu…
…on muretsenud endale korralikud saapad ja kiivri...ning jope, mis on mõne lemmikhobuse värvi.
…oskab ise oma jaluserihmu parajaks sättida. Siis kui hobune seisab.
… on omaarust ära proovinud kõik tuimad ja ülbed hobused tallis ning ühel kenal päeval antakse talle normaalne hobune. Edasijõudnu avastab kohe, et ka normaalsetel hobustel on oma trikid.
… on vähemalt paar korda kukkunud ja teab, et see ei ole midagi erilist.
Edasijõudnule antakse koplimanneezis ka mõnda võistlushobust proovida, kuid ainult proovida. Maastikul sõidab ta vaheldumisi normaalsetega ja riuklike turistihobustega. Edasijõudnu on unustanud (või püüab unustada), millal ta hobusekannatuse kaotanud ratsu poolt viimati „talli tassiti“ ja ta arvab, et oskab ratsutada.
Galoppi harjutab edasijõudnu metsa varjus oleval poolekilomeetrisel karjamaasiilul ja hobune ei lähe enam käest ära. Ja üldse, kihutamine on mõnna!
Edasijõudnu on avastanud steki võlujõu. Ratsapiits, nimelt, on autoriteet. Mõnele hobusele piisab lihtsalt sellest kui see on kaasas ja ratsu kuuletub ideaalselt. Edasijõudnu unistab temperamentsest ja ilusast hobusest. Mõnikord veab. Ta saab vene traavli, hannoveri või piisab ka eesti poni ja araabia täku järeltulijast sadula all. Tavaliselt kujuneb sellisest sõidust alati paras kaskadöriaad, sest temperamentsetega ei hakka loodusrajal kunagi igav.
Uljas ja ohtlik periood.
Oluline on jõuda talli tagasi enam-vähem ühes tükis.
Vana kala…
…tunneb sellest ära, et saabastesse on sisse kulunud jaluserihma jälg, jope vihmas-tuules-päikses pleekinud ja kiivris on mõra. Uusi ta endale muretse, sest läikiv varustus on algaja turisti tunnus.
…suudab vajaduse korral ka käigul (traavil, galopil) jaluserihma parajaks sättida...ja üldse...teab millal selleks viimati vajadus oli.
…teab talli kõiki hobuseid nägupidi ja on sõitnud vähemalt pooltega.
…sõidab enamasti ühe ja sama hobusega, keda ta läbi ja lõhki tundma on õppinud.
…suudab karjast ise oma hobuse ära tuua ja sadulasse panna.
…arvab, et ega ta ikka väga hästi veel ratsutada ei oska, sest hobusega üle kraavi hüppamine on endiselt vastumeelne.
Käes on erinevate metsaradade avastamise aeg, mõnikord venivad sõidud kahe-kolme tunni pikkuseks.
…jaoks ei ole hobuse välimus primaarne, peaasi, et hobune on turvaline.
Vaekauss kaldub vägisi eesti tõugu hobuste kasuks. Nad näevad küll jube nässakad välja, kuid on rahulikud ja lähevad igalt poolt läbi nagu maasturid.
…on paar korda ka raskemalt kukkunud ja hoiab äkilistest hobustest targu eemale.
Oluliseks saavad hobuse täielik tunnetamine, sõidutehnika lihvimine, looduse nautimine ja fotode tegemine (pooltele jäävad küll peale kõrvad), erinevate hobuste sammu võrdlemine, sest pole olemas kahte ühesuguse sammuga hobust. Parim hobune vana kala jaoks on see kes on maastikul turvaline.
Veteran.
Pühib puhtast nostalgiast korra aastas saapad tolmust puhtaks, laenab kiivri (sest oma kiiver on puruks sõidetud) ja läheb ratsutama. Pärast võtavad tallimehega klõmmu ähmakest (õunapuskar) ja meenutavad vanu häid aegu. Mõnikord juhtub, et veteran ostab endale päris oma hobuse, sest ei oska enam ilma hobusteta elada.
Muidugi võtsin ma osa. Torust kuuldus jutu taustaks sadulate naginat ja hobuste pruuskamist. Hakkasin mõtlema, et palju tuleb inimesele elu jooksul niisuguseid telefonikõnesid ja kas üldse? Läksin täiesti loksutatuna magama ja nägin unes karjade viisi hobuseid, hobuseid, hobuseid...hommikul mõtlesin, et mul on endal ju nii palju hobusejutte. Miks mina midagi ei jaga? Järgmise päeva õhtuks oli esimene lugu valmis.
Siis kui ma olin Turist.
Turistiks kutsuvad talliomanikud hobiratsutajat, kes muidu võib olla üsna korralik inimene, välja arvatud see, et tal on üks salakiiks – juba lapsest saati on teda kangesti hobuste poole tõmmanud. Kui temast ei ole elu jooksul saanud mõnda kunst-, ilu-, või võiduratsutajat, siis lõpetab ta tavaliselt ikka varem või hiljem Turistina. Aktiivne Turist käib vähemalt korra nädalas hobusega looduses sõitmas. Turistid jagunevad erinevatesse klassidesse:
Algaja…
…ei oska ise hobust saduldada…ei tunne oma kõrbi (musta, kimlit, raudjat) ära teiste kõrbide (mustade, kimlite, raudjate) hulgast, sest kõik tunduvad ühesugused.
...le antakse kõige tuimemad hobused. Et asjad oleksid oleks tasakaalus, siis on turistihobused küll rahuliku loomuga, kuid filigraansuseni välja arendanud kõik nipid millega algajat nöökida. Ja nöökida teda saab. Hobuse töö on raske, ainuke lisaboonus on see kui ratsaniku kulul vahel nalja saab. See on kohe esimene asi, mille iga normaalne hobune uue ratsaniku juures ära proovib.
...on uljas ja proovib esimest korda omapead maastikule saades sirgel põlluteel kindlasti korra hobust galoppi ajada. Ja kahetseb järgmisel hetkel kibedasti, sest galopil lähevad „ohjad hobuse kätte“ ja hobune tassib ratsaniku talli tagasi. Kui halvemini läheb, siis ei vali ta eriti teed ja läheb otse läbi võsa nii, et pilpad taga.
...jaoks on on jalused ükskord liiga pikad, teinekord liiga lühikesed, sadul ebamugav, kiiver väike, jaluserihmad hõõruvad. Hobune tundub kiuslikuna. Teil on õigus, ta on seda tõepoolest.
Nii, mis veel? Riided on ebapraktilised, fotoaparaat põntsub kaelas. Kas teie olete omaenda fotokaga vastu nina saanud? Aga hobuse kuklaga? Männioksaga? Algaja jaoks on kõik võimalik.
...hobune läheb maastikul poole tunniga higiseks ja tunniga võib ka üleni märjaks minna. See tuleb sellest, et algaja hobune on täiega närvis. Traditsioone armastav loom tahaks tuttaval metsarajal rahulikult jalgu sirutada, väike jooks jne, aga selle asemel õõtsub, tudiseb ja kõigub tema turjal see jabur inimloom. Nad oleks juba ammu koos ümber kukkunud kui hobune mõlema eest tasakaalu ei hoiaks. Samuti ajavad segadusse valed juhtimisvõtted, kiljumine, ohkimine, vandumine ja igal kui kuradima juhul see nõme lakast krabamine. Aga suksul on teatavasti hobuse kannatus ja ta kannatab kõik ära, ainult pruuskab vahel veidi ja turi on märg.
...ratsutamistunnid on viimne kui üks äärmiselt seiklusrikkad ja koosnevad ainult probleemidest.
Edasijõudnu…
…on muretsenud endale korralikud saapad ja kiivri...ning jope, mis on mõne lemmikhobuse värvi.
…oskab ise oma jaluserihmu parajaks sättida. Siis kui hobune seisab.
… on omaarust ära proovinud kõik tuimad ja ülbed hobused tallis ning ühel kenal päeval antakse talle normaalne hobune. Edasijõudnu avastab kohe, et ka normaalsetel hobustel on oma trikid.
… on vähemalt paar korda kukkunud ja teab, et see ei ole midagi erilist.
Edasijõudnule antakse koplimanneezis ka mõnda võistlushobust proovida, kuid ainult proovida. Maastikul sõidab ta vaheldumisi normaalsetega ja riuklike turistihobustega. Edasijõudnu on unustanud (või püüab unustada), millal ta hobusekannatuse kaotanud ratsu poolt viimati „talli tassiti“ ja ta arvab, et oskab ratsutada.
Galoppi harjutab edasijõudnu metsa varjus oleval poolekilomeetrisel karjamaasiilul ja hobune ei lähe enam käest ära. Ja üldse, kihutamine on mõnna!
Edasijõudnu on avastanud steki võlujõu. Ratsapiits, nimelt, on autoriteet. Mõnele hobusele piisab lihtsalt sellest kui see on kaasas ja ratsu kuuletub ideaalselt. Edasijõudnu unistab temperamentsest ja ilusast hobusest. Mõnikord veab. Ta saab vene traavli, hannoveri või piisab ka eesti poni ja araabia täku järeltulijast sadula all. Tavaliselt kujuneb sellisest sõidust alati paras kaskadöriaad, sest temperamentsetega ei hakka loodusrajal kunagi igav.
Uljas ja ohtlik periood.
Oluline on jõuda talli tagasi enam-vähem ühes tükis.
Vana kala…
…tunneb sellest ära, et saabastesse on sisse kulunud jaluserihma jälg, jope vihmas-tuules-päikses pleekinud ja kiivris on mõra. Uusi ta endale muretse, sest läikiv varustus on algaja turisti tunnus.
…suudab vajaduse korral ka käigul (traavil, galopil) jaluserihma parajaks sättida...ja üldse...teab millal selleks viimati vajadus oli.
…teab talli kõiki hobuseid nägupidi ja on sõitnud vähemalt pooltega.
…sõidab enamasti ühe ja sama hobusega, keda ta läbi ja lõhki tundma on õppinud.
…suudab karjast ise oma hobuse ära tuua ja sadulasse panna.
…arvab, et ega ta ikka väga hästi veel ratsutada ei oska, sest hobusega üle kraavi hüppamine on endiselt vastumeelne.
Käes on erinevate metsaradade avastamise aeg, mõnikord venivad sõidud kahe-kolme tunni pikkuseks.
…jaoks ei ole hobuse välimus primaarne, peaasi, et hobune on turvaline.
Vaekauss kaldub vägisi eesti tõugu hobuste kasuks. Nad näevad küll jube nässakad välja, kuid on rahulikud ja lähevad igalt poolt läbi nagu maasturid.
…on paar korda ka raskemalt kukkunud ja hoiab äkilistest hobustest targu eemale.
Oluliseks saavad hobuse täielik tunnetamine, sõidutehnika lihvimine, looduse nautimine ja fotode tegemine (pooltele jäävad küll peale kõrvad), erinevate hobuste sammu võrdlemine, sest pole olemas kahte ühesuguse sammuga hobust. Parim hobune vana kala jaoks on see kes on maastikul turvaline.
Veteran.
Pühib puhtast nostalgiast korra aastas saapad tolmust puhtaks, laenab kiivri (sest oma kiiver on puruks sõidetud) ja läheb ratsutama. Pärast võtavad tallimehega klõmmu ähmakest (õunapuskar) ja meenutavad vanu häid aegu. Mõnikord juhtub, et veteran ostab endale päris oma hobuse, sest ei oska enam ilma hobusteta elada.
Subscribe to:
Comments (Atom)