Tallitõmme

Tallitõmme on võimas vägi. Tall, see tähendab hobusele puhkust ja kaeraportsu künas. Et asi pisut kujundlikum oleks, võib tallitõmmet võrrelda pika hästiveniva kummipaelaga, mille üks ots on hobuse küljes ja teine talli küljes. Mida kaugemale te tallist lähete, seda pingumale tõmbub kummipael. Hobust peab tagant sundima ja lausa füüsiliselt on tunda kui raske on loomal minna. Ta komistab tihti, pea vajub aina madalamale, loom on lontis ja väsinud. Ta puristab ja loobib pead ning üritab vähemalt korra mõnda kojuminekutrikki (järsk vasak- või parempööre mõnele rajale, mis kasvõi kaarega kodu poole viiks). Kui te jõuate sellisele teele kus te selle hobusega varem käinud ei ole, siis ei taha kummipael enam kohe üldse venida. Kui te tüdinete hobuse tagantsundimisest ja otsa kodu poole keerate siis...juhtub ime. Surmani väsinud loom sadula all tõstab pea, samma muutub kepsakaks, suksu silmades süttib jälle tuli. Saba edevalt kohevil, traavite te ratsaniku silma jaoks mingite täiesti suvaliste kuuskede vahel, kuid hobune teab ülihästi, et see suund viib koju. Tarvitseb vaid keerata mingile teeharule, mis kodust eemale viib, kui kordub vana jama. Saba vajub sorgu, pea esijalge vahele ja kummipael tõmbub jälle pingule.