Kõige valusam võidusõit

Kiskus kevadesse, kuivõrd nii võib öelda märtsi esimese nädala kohta. See oli juba hommikust peale üks imelik päev. Lubatud lume asemel kittis õues paksu lobjakat ja selginemise märke ei olnud ka kuskilt näha. Talv oli ilmadega niipalju nöökinud, et ligi kuu aega polnud jälle hobustega laande lastud. Tallist oli vahepeal saanud tõeline lastesõim, vahekäiku kostis imepeenikesi hirnatusi ja latrite vahel levis piima lõhna. Omi märasid meile seetõttu retkele kaasa ei antud ja karjast tuli asendushobused tuua. Tellisime sellised, kellel ikka elu ka sees oleks. No mida, oli ju alles teine hobutalv ja need olid veel uljad ajad.:)
Toodigi siis uued hobused ja nende hulgas üks niisugune, kes oli kohutavalt kõhn...“Ta pole dieedil, tüdrukud,  tema on Orlovi traavel“ tutvustas tallimees. Meie suur lemmik Vii oli ka traavel, kuid tema ei paistnud eestvaates nagu oleks paberist tehtud. Tolle traavli rind oli nii kitsas ja voolujooneline, et eestvaates hobust justnagu polnudki...kusjuures külgvaates oli jälle täitsa palju hobust. Riin sai trakeeni, teine tüdruk tegi tutvust suure karvase tori ratsahobusega ja too paberist suksu tuli mulle (sa oled kõige rahulikum). Rahuliku ratsaniku hobune rabeleb teatavasti vähem jne jne. Juba esimesed instruktsioonid tegid valvsaks. Sellel loomal on võidusõidugeen. (Elu mõte on võidusõit!) Kui hakkavad ennast joonele sättima, siis tuleb rangelt üksteise järele hoida ja kedagi teistest ette lasta ei tohi, las torikas juhib gruppi. Kui traavlil oma voli järgi joosta lasta, siis jookseb niikaua kuni tagumised jalalihased krampi tõmbuvad. See kõik oli väga õpetlik, aga mõjus sõidulustile pehmelt öeldes ruineerivalt. Laande keerasime me hästi ettevaatlikul sammul.
Selgus, et metsateedel oli sõmer paks lumeollus, mis tegi kapjade all krouh-krouh ja meenutas sõidetavuselt peent kruusa. Joonele ei hakanud keegi üldse sättimagi (see on selline rind rinna kõrvale trügimine), nad läksid meil lihtsalt käest. Talvel saavad ka hobused vähe liikuda ja võimalusest veidi koibi sirutada ei ütle sellised jooksuloomad kunagi ära. Igatahes tegi ees olev torikas alatul moel otsa lahti. Tõmbas tüdrukul toore jõuga ratsmed käest ära, lükkas lõua ette ja kappas raskelt märja lume pilves minema, trakeen tihedalt kannul. Hoidsin oma rabelevat traavlit kõigest jõust kinni, et äkki teised saavad veel pidama. Ei nad saanud. Siis rebis ka minu elukas ennast käest lahti. Oi, see oli kole. Selle hobuse traavisamm tundus sadulas istujale  nagu oleks kõik jalad isepikkused. Olin üksainus pidur, aga katsu hullu looma aeglustada, kui sel silmis süttinud haige tuli. Ptüi, võidusõidugeen! Ime, et sel pöörasel klapperjahil keegi ennast puruks ei kukkunud. Torikas ja trakeen sõitsid ennast märjas lumes lõpuks saiaks, traavel rahuldus alles esikohaga ja talli poole suundusime suhteliselt üksmeelsel sõrgil, mokad kõigil tõllakil. Riietusruumi hiilisime mornilt ja napisõnaliselt nagu peksasaanud kauboid. Koduteel võis autos juba veidi valjemini niutsuda (tallis on tavaks olla vapper ja haavamatu) ja hakata kahjusid kokku arvama. Kes oli murdnud küüne, kes saanud kapjade alt üles lennanud jääkamakaga vastu pead, kellel kintsud „esikoha“ pärast rüselemisest kriime ja sinikaid täis...ja oh neid muid väiksemaid kriime, vopse ja apse! Sellegipoolest oli järgmisel nädala põhiteema: tuleb sõiduilm või ei tule?

Faktor.
Faktor oli suur ja võimas sugutäkk ning teda kutsuti hellitlevalt Fakiks. Fak põlvnes servapidi vanast uhkest sugupuust ja tema tõunimetus oli ahhal-tekiin. Fak oli üks vähestest, kellega ka võistlustel käidi. Täkk oli malbe loomuga ning kuulekas, peaaegu ingellik hobune, täpselt sinnamaani, kuni läheduses polnud mõnda indlevat mära. Seetõttu hoiti Fakki enamasti tallis...sest mine isahane tea.
Kord hakanud indlema Saadan, väike must eesti tõugu mära, keda ta äkilise iseloomu tõttu ka Mustaks Põrguliseks kutsuti. Saadan oli loomult juba niigi tõeline vuhva, aga mehevalus Saadan laamendanud (loe märatsenud) karjas nõnda, et ta tuli poolest päevast talli kinni panna. Saadan oli väärt geenidega maatõugu hobune ning seetõttu lepiti kähku kokku naaberfarmiga kust telliti talle kiirkorras puhast eesti tõugu peigmees. Kuna aga kohe polnud treilerit kuskilt võtta, siis lükkus peigmehe saabumine järgmisse päeva. Vaesele Saadanale aga olnud see kõik liig mis liig. Pool ööd nördinult riivi kallal logistanud mära pääses vastu hommikut latrist välja ja kepsutas otsemaid tagatalli Faktori latri ette. Seal pandi kõik võlud mängu, kuni viimseni ülesköetud täkk lihtsalt läbi latri uste tuli. Hommikul polnud enam mingit eesti tõugu täkku vaja. „Vat see on looduslik valik! Kaks päeva läks, et latrid ära parandada ja see kuramuse tall jälle korda teha.“, nentis tallimees hiljem alati kui Saadana pöörasest pulmaööst juttu tuli.

Rännud ajas

Ka talvel juhtus, et jäime pimeda peale. Ja kui olid ilusad selged ilmad, ega me siis väga talli ei kiirustanudki. Lumistes laantes tähise taevakummi all muutub aeg kuidagi eriti nauditavalt anonüümseks. Elekter, arvutid ja soe vann on küll kusagil olemas, aga reaalsus on see, et sa oled teel, ümberringi on kõrged puud, lumi...topid oma külmetavad sõrmed hobuse ja sadula vahele sooja nagu seda võidi teha ka mitusada või tuhat aastat aastat tagasi ja mõtled..... Sadulad nagisevad pakases, lumi laulab kapjade all, me oleme suvalised teelised mingis ajas kusagile minemas ning tsivilisatsioon tundub lihtsalt ühe kummalise sõnana. Külmas mustavas laanes näitab teed hämarsinine lumevalgus, ees paistab heledam laik – metsaraja lõpp. Kohe oleme metsast väljas. Suur kollane kuu tõuseb aeglaselt sinihõbejaste väljade varjust...
„Läheks äkki otse?“ lõhub Riin lummuse. Ka hobused haistavad talli lähedust ja me läheme üle välja nagu kaks hullu mongolit, lumepihu kuupaistes kahel pool õhus sädelemas. Lumes muutuvad ka vanad kalad mõnikord jälle sama uljaks kui algajad.

Turist talvel

Talvel saavad hobuturistidest tõelised ilmapeded. Kuna hing on loodusvaadetega ära hellitatud, siis ei suuda ükski vägi kogenud turisti enam tolmusesse maneezi toppida, tema vahib ikka metsa poole. Aga Väljas sõitmiseks peab olema tee, mis jalgu ei murraks ja kus ohutult liikuda saaks. Ja selleks, et oleks tee, selleks peab olema ilma. Ja nõnda ripubki õnnetu Turist talvel iga päev silmadega ilmateadete küljes ja nädala lõpuks, kui saaks minna, on jälle selge, et taas pole suksuilma. Õues on kas pakane, kiilasjääga sula, jälle pakane või lihtsalt muidu ilge ilm, millega isegi koera välja ei aeta. Vahel ei pääse Turist talvel kuu aega metsa. Ratsutada ei saa kui teedel on kiilasjää, koheva lume all kiilasjää, liiga sügav lumi, kõva koorikuga lumi jne. Ei, muidugi saab, aga kui te olete korra või paar koos hobusega istuli liuelnud või läbi jää astunud hobusega külili prantsatanud, siis enam küll ei taha. Ja kui kraadiklaas näitab üle 10 pügala pakast, siis pole ka sadulas kuigi tore. Isegi kiirel sõidul hakkab põlvedel ja varvastel väga ruttu külm. Viimastel talvedel olid hobustel talverauad all, aga algusaegadel sõideti turistihobustega talveti päris ilma raudadeta. Sellisel puhul oli veel ka see väga oluline, et tee looma jalgu ei lõhuks. Paks lumi, kindel tee ja pehme ilm olid talvel Turisti parimad sõbrad.

Jõujook

Oli kujunenud heaks tavaks, et alkohol ja hobused ei kuulu kokku ning purjus peaga sadulasse ei istuta. Esiteks on ohtlik ja teiseks justnagu ei sobinud ka. Tallielu oli linnaelust nii erinev maailm ja see suurte ilusate loomadega pidevalt loodusretkedel käimine kasvatas alguses nii tahumatuid Turiste pigem selles suunas, et sõit oleks ohutu, et miski teel probleeme ei tekitaks ja et keegi jala tagasi ei peaks tulema. Need kirjutamata seadused kujunesid asja käigus ise välja. Näiteks suitsud ja mobiilid jäeti maha, et sõidul miski hobuseid ei häiriks. Ja üldse...sadulas suitsetamine on võrreldav millegi umbes sellisega kui üritad hopakki tantsides sigaretti tõmmata.:) Aga kord peale suuremat kukkumist tekkis ühel iganädalasel matkaratsanikul hobusehirm. Tüdruk veeretas oma kaskat näpu vahel ja ütles, et tema enam ei tahagi nagu täna eriti sõita, et jääb tallide juurde kuni teised metsatiiru ära teevad. Arutati, peeti nõu. Leiti, et vaja on dopingut ja et parim doping oleks veidi alkoholi. Kuna tallis muud alkoholi peale purgiõlle ei leidunud, siis otsiti see välja ja kästi kohe ära juua, et jõujook annab vapruse tagasi ja võtab pinged maha jne. Pabistaja aga polnud üldse õllejooja inimene. Kõik ootavad, näpivad ratsapiitsasid, vehivad sabadega, kaabivad maad, tema muljub teiste valvsa pilgu all oma alekokki sisse. „Tõeliselt jäle jook!” teatas ta tühja purki näidates ja hüppas sadulasse...aga nii suure hooga, et kukkus teiselt poolt maha. Kui õllene ratsanik oli üles korjatud, ära lohutatud ja uuesti sadulasse topitud ja teised naerust toibunud, siis alles saadi metsa poole teele asuda. Üldse oli see üks lõbus sõit, sest külm õlu pani noore daami luksuma ja vaikses metsas mõjus hobuste nohina, sadulate nagina ja kabjatümpsude vahel ikka ja jälle see hele „Hikh!“ nagu kollektiivse naerunupu vajutus.

Võilillehobused

Ühel kevadel sündis karjas kolm kollast trakeeni.
Nende varsakarv, mis oli niisugune pehme, kollane ja kahuselt turris, meenutas kangesti võililli ja nii neid enne pärisnimede panemist kutsutigi – võilillehobused.
Kuna kõik kolm olid malbe loomuga märavarsad ja omavahel hästi sobisid. siis pandi nad peale emadest võõrutamist talveks ühte latrisse kokku.
Sellest latrist ei suutnud keegi enam niisama mööda minna. Nad ohhootasid ja sirutasid omi kaelu niikaua kuni sa nende juurde läksid. Vahel porgandit polnudki, aga nende pehmeid pikki kaelu oli nii hea patsutada ja kõrvade tagant sügada...nad olid uudishimulikud nagu kõik loomalapsed, tahtsid koledal kombel suhelda ja olid alati maruõnnelikud, kui keegi neist välja tegi.
Tegelikult - see on täiesti eriline ja haruldane privileeg: tulla suurest nõmedast linnast, kus on sombused hilissügispäevad, palju morne inimesi ja tipptund, astuda kolme kollase sälu heina ja hobuselõhnalisse latrisse ning panna silmad kinni. Kohemaid
trügitakse kolmest küljest ligi, kõik lausa nohisevad põnevusest, et keegi on meil nüüd külas ja oh, kui tore! sellel on suhkrut ka!!!
Kollased olid hobuste kombel tohutult seltskondlikud. Nad näksisid juukseid, müksisid pehmete ninadega nägu, siis pandi kellegi megaraske pea õla peale, keegi astus kogemata jala peale samas vabandas kerge ühmatusega. Peened koonud leidsid taskus oleva suhkru, kordamõõda käidi sealt kombekalt võtmas, keegi proovis hammastega viisakalt taskut laiendada ja keegi mälus süvenenult sallinarmaid, jne, jne.jne. Ümin, nohin, matsutamine ümberringi, samas, nii uskumatu kui peenetundelised nad olid, peale selle muidugi, et suhkrust tehti täitsa lagedaks nii et ise ei pidunud sõrmegi liigutama.

Teisalt…võrdluseks ka üks teine hobusekogemus.
Läksin Saara latrisse teda sõiduks sadulasse panema, kõrvalboksis lingutas täkk kõrvu ja tegi kurja nägu. „Kõtt, va venelane!” (täkk oli vene traavel). Keerasin selja, sest teadsin, et ta ei ulatu üle vaheseina minuni, mis oli viga. Ulatus küll, kui kahe jala peale tõusis. Käis ainult üks kõva raksak kui mind turjapidi hetkeks maast lahti tõsteti ja jope krae oli läinud. Puhtalt tõmbas krae hammastega pealt ära.
Tallimees ütles, et õnneseen, et kiiver juba peas, muidu oleks võinud skalbi võtta ja et sellist olla kuuldavasti juhtunud ka.
Aga täkul täku aru, tema pidas kõrvalboksis olevat mära enda karjaks ja valvas teda hoolega.

Kaukaaslane

Tallikoera nimi oli Kaukaaslane. Kongus nina tal küll polnud, kuid kena pikk karv, mongolite lipuna lehviv saba ja otsata palju iseseisvat mõtlemist nagu seda tõugu koertel ikka.
Hobused suhtusid Kaukaaslasesse uudishimuseguse vaenuga - ühel oli meeles kannast näksamine, teine mäletas mokkakargamist jne. Seda kõike koer oskas. Veel oskas ta karja koos hoida, koplisse ajada ja kabjahoobi eest imeväledalt ära hüpata.
Kaukaaslasel oli mustlase ettearvamatu hing. Ta oli su suurim sõber...kuni viimse vorstihetkeni, ta lausa jumaldas sind...kuni sul oli viitsimist tema kasukast puuke välja nokkida, aga muidu oli ta lihtsalt kaukaaslane. Kord õnnestus omal nahal kogeda ka seda kuidas Kaukaaslane tööd teeb. Lugu järgmine:
Seegi jumala päevake jõudis õhtusse, hobused said lahti saduldatud, harjatud ja porgandid nahka pandud.
Talliomanik lehvitas ja läks koju.
Jäime veel auto juurde nautima etendust, mis oli üks päeva tipphetki ja alati vaatamist väärt. Kaukaaslane nõjatus vastu Riinu ja lasi armunud ilmel tal oma kõrvu sasida.
Kõik päeva jooksul karjast toodud hobused talutati tallist välja, võeti neil päitsed peast, paar talliamatsooni hüppasid ilma hoogu võtmata sadulata hobuste selga ja siis kihutas kogu see metsik jõuk huilates ja hirnudes läbi metsa lahtise koplimulgu poole. Kohe kui tüdrukud ja hobused kurvi taha kadusid, tegi koos meiega murul vedelenud Kaukaaslane silmad lahti, kargas eemale, hakkas lõrisema ja see ei olnud enam üldse sõbralik lõrin.
Jagasime kähku ära, et kedagi nn „omasid“ tallide juurde ei jäänud, meid omadeks ei loetud ja Kaukaaslasel hakkas tööaeg.
Rebisime autoukse lahti ja viskusime tagaistmele ebaväärikasse hunnikusse. Tagauks oli lihtsalt kõige lähemal ja pagemine sündis viimasel hetkel, sest kohe prantsatas väljastpoolt vastu autoust tundmatuseni moondunud Kaukaaslane nagu halb unenägu. Seni kuni me esiistmetele ronisime, kusi Kaukaaslane väljas meie autorattaid täis. Järgmisel kohtumisel oli Kaukaaslane jälle joviaalsusest pakatamas.

Talli kassid

Talli kassid olid eraldi nähtus. Kasse oli väga vaja, sest latrites maha pudenevad teraviljajäägid meelitasid hiiri ja rotte ligi nagu magnetiga. Kuid tallikassi elu polnud lihtne. Tallis toimus looduslik valik selle kõige otsesemas vormis, et kes kassipoegadest polnud piisavalt vilgas, osav ja nutikas, see astuti varem või hiljem laiaks.
Hobused olid kassidega harjunud ja ei kartnud neid. Ja kassid kartsid hobuseid veel vähem, mis viiski igasugu õnnetusteni.
Aegade algusest peale olid ainult kaks tallikassi oma naha täiesti tervena suutnud hoida. Üks oli Karla, vana triibik kõuts, kelle armiline pea meenutas poksikinnast ja teine Vandee, kes oli saiakarva pärsia kass. Vandeel oli krooniline nohu ja niisugune lame nägu, nagu oleks ta vastu seina jooksnud.
Kui te kujutate ette esimest kohtumist Vandeega…keegi luristab te selja taga valjult ja pikalt oma tatist nina. Te pöödute kähku ümber, aga selja taga pole kedagi. On ainult heinapallivirn ja selle peal väike morn olevus, kellel on ülisuured merevaigu karva silmad. Hetk hiljem saabub arusaam, et luristaja on tõepoolest õhtumaiste geenidega kiisu kes meie niiskes kliimas endale nohu saanud.
Karla aga oli talli autoriteet. Kord nägin pealt Karla ja Kaukaaslase vestlust. Kass
istus toolil, koer jalutas mööda ja oli heas tujus. Nii heas, et läks Karlat lähemalt nuuskima. Karla urises hoiatavalt. Koer tegi mänguliigutuse: „Tule mängima!” ja liputas saba. Kass andis küüsi kasutamata välkkiirelt kolm tugevat käpahoopi - paremaga, vasakuga, paremaga, mis kõlasid kõrge lae all mõnitavalt valjult vastu. Järgnevat reageering oli enam kui ootamatu.
Vasikasuurune Kaukaaslane tegi näo nagu poleks mitte midagi juhtunud ja kõndis eriti muretul ilmel välisuste poole. Megavähe puudus, et oleks ükskõikset viisikest hakanud vilistama