Kõige valusam võidusõit

Kiskus kevadesse, kuivõrd nii võib öelda märtsi esimese nädala kohta. See oli juba hommikust peale üks imelik päev. Lubatud lume asemel kittis õues paksu lobjakat ja selginemise märke ei olnud ka kuskilt näha. Talv oli ilmadega niipalju nöökinud, et ligi kuu aega polnud jälle hobustega laande lastud. Tallist oli vahepeal saanud tõeline lastesõim, vahekäiku kostis imepeenikesi hirnatusi ja latrite vahel levis piima lõhna. Omi märasid meile seetõttu retkele kaasa ei antud ja karjast tuli asendushobused tuua. Tellisime sellised, kellel ikka elu ka sees oleks. No mida, oli ju alles teine hobutalv ja need olid veel uljad ajad.:)
Toodigi siis uued hobused ja nende hulgas üks niisugune, kes oli kohutavalt kõhn...“Ta pole dieedil, tüdrukud,  tema on Orlovi traavel“ tutvustas tallimees. Meie suur lemmik Vii oli ka traavel, kuid tema ei paistnud eestvaates nagu oleks paberist tehtud. Tolle traavli rind oli nii kitsas ja voolujooneline, et eestvaates hobust justnagu polnudki...kusjuures külgvaates oli jälle täitsa palju hobust. Riin sai trakeeni, teine tüdruk tegi tutvust suure karvase tori ratsahobusega ja too paberist suksu tuli mulle (sa oled kõige rahulikum). Rahuliku ratsaniku hobune rabeleb teatavasti vähem jne jne. Juba esimesed instruktsioonid tegid valvsaks. Sellel loomal on võidusõidugeen. (Elu mõte on võidusõit!) Kui hakkavad ennast joonele sättima, siis tuleb rangelt üksteise järele hoida ja kedagi teistest ette lasta ei tohi, las torikas juhib gruppi. Kui traavlil oma voli järgi joosta lasta, siis jookseb niikaua kuni tagumised jalalihased krampi tõmbuvad. See kõik oli väga õpetlik, aga mõjus sõidulustile pehmelt öeldes ruineerivalt. Laande keerasime me hästi ettevaatlikul sammul.
Selgus, et metsateedel oli sõmer paks lumeollus, mis tegi kapjade all krouh-krouh ja meenutas sõidetavuselt peent kruusa. Joonele ei hakanud keegi üldse sättimagi (see on selline rind rinna kõrvale trügimine), nad läksid meil lihtsalt käest. Talvel saavad ka hobused vähe liikuda ja võimalusest veidi koibi sirutada ei ütle sellised jooksuloomad kunagi ära. Igatahes tegi ees olev torikas alatul moel otsa lahti. Tõmbas tüdrukul toore jõuga ratsmed käest ära, lükkas lõua ette ja kappas raskelt märja lume pilves minema, trakeen tihedalt kannul. Hoidsin oma rabelevat traavlit kõigest jõust kinni, et äkki teised saavad veel pidama. Ei nad saanud. Siis rebis ka minu elukas ennast käest lahti. Oi, see oli kole. Selle hobuse traavisamm tundus sadulas istujale  nagu oleks kõik jalad isepikkused. Olin üksainus pidur, aga katsu hullu looma aeglustada, kui sel silmis süttinud haige tuli. Ptüi, võidusõidugeen! Ime, et sel pöörasel klapperjahil keegi ennast puruks ei kukkunud. Torikas ja trakeen sõitsid ennast märjas lumes lõpuks saiaks, traavel rahuldus alles esikohaga ja talli poole suundusime suhteliselt üksmeelsel sõrgil, mokad kõigil tõllakil. Riietusruumi hiilisime mornilt ja napisõnaliselt nagu peksasaanud kauboid. Koduteel võis autos juba veidi valjemini niutsuda (tallis on tavaks olla vapper ja haavamatu) ja hakata kahjusid kokku arvama. Kes oli murdnud küüne, kes saanud kapjade alt üles lennanud jääkamakaga vastu pead, kellel kintsud „esikoha“ pärast rüselemisest kriime ja sinikaid täis...ja oh neid muid väiksemaid kriime, vopse ja apse! Sellegipoolest oli järgmisel nädala põhiteema: tuleb sõiduilm või ei tule?

Faktor.
Faktor oli suur ja võimas sugutäkk ning teda kutsuti hellitlevalt Fakiks. Fak põlvnes servapidi vanast uhkest sugupuust ja tema tõunimetus oli ahhal-tekiin. Fak oli üks vähestest, kellega ka võistlustel käidi. Täkk oli malbe loomuga ning kuulekas, peaaegu ingellik hobune, täpselt sinnamaani, kuni läheduses polnud mõnda indlevat mära. Seetõttu hoiti Fakki enamasti tallis...sest mine isahane tea.
Kord hakanud indlema Saadan, väike must eesti tõugu mära, keda ta äkilise iseloomu tõttu ka Mustaks Põrguliseks kutsuti. Saadan oli loomult juba niigi tõeline vuhva, aga mehevalus Saadan laamendanud (loe märatsenud) karjas nõnda, et ta tuli poolest päevast talli kinni panna. Saadan oli väärt geenidega maatõugu hobune ning seetõttu lepiti kähku kokku naaberfarmiga kust telliti talle kiirkorras puhast eesti tõugu peigmees. Kuna aga kohe polnud treilerit kuskilt võtta, siis lükkus peigmehe saabumine järgmisse päeva. Vaesele Saadanale aga olnud see kõik liig mis liig. Pool ööd nördinult riivi kallal logistanud mära pääses vastu hommikut latrist välja ja kepsutas otsemaid tagatalli Faktori latri ette. Seal pandi kõik võlud mängu, kuni viimseni ülesköetud täkk lihtsalt läbi latri uste tuli. Hommikul polnud enam mingit eesti tõugu täkku vaja. „Vat see on looduslik valik! Kaks päeva läks, et latrid ära parandada ja see kuramuse tall jälle korda teha.“, nentis tallimees hiljem alati kui Saadana pöörasest pulmaööst juttu tuli.