Talli jõudsime just hobuste paarituse ajaks. Oli innelnud üks tõumäradest ja selleks puhuks toimetati seda peent asja järelvalve all paaritusboksis, mitte lihtsalt millalgi karjamaal. Hobuste seks on võimas, ikkagi mitu hobujõudu. Aktsiooni ajal kostus niisugust pisut õõnsat häält, need olid mära küljed mis kõmisesid kui täkk esijalgadega märast kinni kahmas. Räägitakse hobuste nõrgast sisikonnast, mis minevat rikki ja soolikad sõlme kui nad liialt üle pingutavad. Selline jõuline embus ja kõik muu sellega kaasnev oleks pidanud mõlemad küll elulõpuni soolikast sõlme võtma. Kuna tallirahvas oli paarituse eduka kulgemise pärast närvis ja mis seal võõrastel ikka juures passida, siis läksime otsisime ise vaikselt oma sadulad ja kiivrid üles, ning otsustasime taktitundeliselt väljas konutada, kuni ratsud tuuakse.
Tükk aega ei juhtunud mitte midagi, seest kostis endiselt paaritushääli.
Viimaks tallitüdrukud tulid, ühel oli kepitud hobune näpus ja teisel tavaline ning küsisid mokaotsast, et kas me oleks nii kenad ja viiks ka „selle“ (hoolitsevalt paaritatud mära patsutades) korra metsa, et Liia tahab varem õhtale minna, pole endal aega temaga siin jalutada…jne. Muidugi olime me kenad. Ja peale paaritamist tuleb hobust kõnnitada, seda me teadsime ka, aga…
Ok, noh… Vahetasime kohmetu pilgu ja tõmbasime salaja kiirelt loosi., et kumb saab kepitud hobuse.
Rajale keerates selgus, et ratsu on kohutavalt hajameelne, ei vaata üldse teed ja komistab kogu aeg. Mis toimub?
Jeerum, äkki ongi nüüd soolikad sõlmes?
Aga hobusele otsa vaadates selgus, et vist ikka eriti ei ole. Hobuse nägu oli niisugune unelev-õnnelik, silmad poolkinni, mokk töllakil, mõnna-mõnna…
Noojaa, muig, võib ikka elamus olla küll kui ainult üks kord aastas... Otsustasime sestpeale olla delikaatsed ja jutu mujale viia.
Ja kõndisimegi siis meie kõik see poolteist tundi metsas. Tasakene, sest kõnnitada tuleb.
Üks läks normaalse hobusega ees, teine uimerdas ka kuidagi järele ning terve tee tuli hoolega peale passida, et õnnehunnik omaenda jalgadele komistades kraavi ei kukuks.
No comments:
Post a Comment