Tallikummitus

Midagi ei tule tühjast. Ka mitte vanarahva lood.
Eiseni poolt kirja pandud eesti vanarahva kollijuttudest on meelde jäänud järgmine lugu. Talumees vaadanud, et hobune haigeks jäänud, sest loom ei puhanud öösel enam välja. Päeval raske künnitöö, õhtul viib mees hobuse talli kaera ja heinte juurde taastuma. Hommikuks ei ole loom puhanud, vaid vahib hirmunud olekuga tallinurka, ise higist märg ja ära vaevatud. Selge see, et hobusel käib keegi öösel luupainajaks. Ega muud nõu polnud kui jäänud peremees talli passima. Öösel hakanud hobune latris oigama, mees hiilib ligi ja näeb kuidas sugemishari libiseb hobuse seljalt õlgedesse. Peremees lajatanud sõnnikuhargiga nii et paukunud. Hommikul räägiti, et teisepere Ann olla üleöö ühtäkki lombakaks jäänud.
Lugu looks, aga kord talvehakul märganud meie tallimees, et ühe tema peenemat tõugu hobuse lakk on koledasti pulstis. Võtnud harja, sugenud hoolega kuni lakk ja saba olnud jälle kui siid. Hommikul latrisse astudes pillas üllatusest heinad sülest. Hobuse lakk jälle sassis! Ja mitte lihtsalt sassis vaid kohati jäänud mulje nagu oleks keegi eriline käpard oskamatult patse plettida püüdnud. Aga loom ise oli rõõmus ja rahulik mitte ära vaevatud nagu papa Eiseni jutu hobune. Kurat ja põrgu! Need on ju rahvajutud, need on ju muinasjutud, luupainajat pole olemas!
Kael kurjalt kange, läks tallimees õhtul talli ja suges hobuse laka siledaks. Hommikul jälle nagu varesepesa. Mõtleb, mõistatab, et mismoodi? Seletust ei leia, no ei ole võimalik! Hobune ise ei ulatu seda mingil moel tegema. Keegi peab käima öösiti hobuse soengut sasimas. Aga kes?
Teinud prooviks hobusele patsid lakka. Patsid seisnud kinni, aga saba see-eest hommikuks täitsa pulstis! Mis toimub? Ega midagi, jäänud siis ise ööseks talli passima. Sättinud hobuse latri juurde eraldi lambi põlema ja tarinud magamiskoti sellise koha peale põhukuhja otsas, kust hobuse pea hästi kätte paistis. Öösel
kippunud kangesti tukk peale, aga hobuse liigutamise peale löönud silmad lahti. Ja mida näeb? Väike valge loom jookseb hobuse peal. Vilajas ja lusti täis, ronib pähe, poeb laka sisse, lipsab turja peal jälle välja, lööb kepsu, tuiskab üle selja. Hobune kõõritab taha, ohotab, põnev, nuusutab, nirk turtsub hobuse koonu peale. Nõnda nad suhtlesid tükimat aega, kuni nirk tüdis ja hobuse seljale põõnama jäi. Selgitus oli ka lihtne. Kaugeltki näha, et hobusele meeldis ta neljajalgne sõber, kes karvas ringi sebis ja seltsiks oli. Ja nirgil oli talvel jälle hobuse seljas kõige soojem koht magamiseks. Teistele hobustele nirgipatse ei tehtud, ainult ühel hobusel oli niisugune haruldane sõber.