Prints

Prints oli suur ja sale täkkhobune. Printsil olid pikad-pikad jalad ja luuletaja hing.
Ta oli juba nelja aastane, aga ei teinud sellest erilist numbrit, et märad teataval ajal teda nähes kirest täiesti pöördesse lähevad ja teised täkkhobused talle tagujalgadega molli tahavad anda.
Tema ei tahtnud kellegagi kakelda ja tüdrukuid ta kah eriti ei vaadanud.
Selle tohutult leebe olemuse tõttu antigi meile ka Prints vahel metsa kaasa. Printsi seljas oli uhke ja kõrge sõita, teiste hobuste seljad olid 20-30 cm madalamal.
Galopp Printsiga oli nagu lendamine.
„Minge koplikõrvast teed mööda põldude vahele, metsa ääres on pääle vihmasid porine.”
Läksimegi. Sest järgnevaks ei olnud keegi valmis. Kari sõi rahulikult koplis, sammusime aeglasel sammul mööda karjateed. Mõned hobused karjast tulid aia äärde uudistama. Järsku keeras üks taguotsa tee poole ja hakkas mürinal kusele…ja teine…ja kolmas.
„Ohpergel, neil on jooksuaeg!”, jõudis ka meile kohale.
Märade põhiline peibutuspoos on eksponeerida võimalikult märgataval moel oma ahtrit ja tähtis on ka uriin, mis kubiseb innaajal kõiksugu hormoonidest. Ühesõnaga topeltlaks. Täkkudele mõjus säherdune peibutuspoos täiesti lollikstegevalt.
Ainult mitte Printsile.
Edasi arenesid sündmused kiiremini kui me reageerida jõudsime. Nähes, et eemalt peibutamine täkule ei mõju, tulid märad elektrikarjusest läbi nagu võist ja kogunesid rüsinal Printsi ümber. Prints ei hakanud hirnuma, ega tõusnud tagajalgadele nagu täkud tavaliselt teevad, vaid tundis pisut nagu isegi üllatust, et no mis siis nüüd, tüdrukud?
Kolm õhinas mära tiirlesid tähelepanust meelitatud Printsi ümber nagu mesilased, näksisid säravi silmi ta kaela ja külgi, lehvivad lakad, lendlevad pead, väiksed õrnad hirnatused ja õhk kirest paks...nügiti meidki asja käigus koonuga ja kuidagi jabur tunne oli, et no ei ole, ei ole
meil anda seda, mida tahetakse. „Äkki suhkrut…jah…või?”, küsis Riin äärmises kimbatuses olles. Jah, suhkrut läks küll. Suhkur söödi ära, aga märasid koplisse ikka ei õnnestunud puksida, sest Prints mõjus neile endiselt nagu kärbsepaber. Nõnda pidigi Riin jääma niikauaks Printsiga koplimulgu juurde märadega miilustama kuni teised tallist aiaparandaja tõid.