Vellu

Vellu ei olnud küll hobune, kuid kuulus talli juurde niisama vääramatult kui näiteks talliomanik või vana kastan manneezi otsas või nagu kepsutavad varsad koplis. Ilma Velluta oleks tallimaailm kindlasti teist värvi olnud või siis ütleme, et vähem värvilisem. Vellu oli poissmees ja elas talli lähedal talus, kuhu ta määramata aastate eest kurja maailma eest pakku oli tulnud. Mees tavatses oma vana krigiseva jalgrattaga vähemalt korra päevas talli juurde vändata „et vahel ka teisu ristiinimesi näha” . Hobuseid ta eriti ei armastanud. „Liiga suured, liiga pöörased ja tobedad on nad ka”, ütles Vellu. Aga kui tarvis läks, oli hea südamega Vellu tallis alati abiks. Seda, et ta hobuste psüühikat eriti ei jaga, seda saime ükskord lausa omal nahal tunda.
Seekord oli meile sadulate alla antud kaks verinoort värskelt ratsastatud hobust. Sõitsime oma tavalise metsaraja läbi, kuid kogu aeg oli niisugune tunne, et istuks nagu praakmiini otsas. Äsja ratsastatud ja kogemusteta noor hobune on äärmiselt kuulekas, kuid täiesti ettearvamatu. Ei, talle ei tule pähegi teha mingeid trikke või poolel teel koju kippuda. Ta usaldab ratsanikku viimse hetkeni. Kuni ükskord vurtsatab hobuse nina eest lendu lõoke või läheb rebane üle tee. Või tuleb Vellu.
„Te tüdrukud ärge eh...matage…ma ei tahtnud…Robi, EI LÄHE-E-EEE!…!” edasi mattus mehe kiiresti kaugenev hääl koera vaimustunud klähvimisse.
Ega meie ei ehmatanudki, ehmatasid me noored hobused, kellele Vellu oma värskeltõlitatud jalgratta ja hundikoerakutsikaga oli sappa hiilinud.
Ega meie ei hüpanudki õhku, vaid meie hobused…kes kaapisid paigalt nagu paanikas lambad, rõõmust hullunud peni klähvides järel…seekord metsaservas koguneda ei õnnestunud, ebaväärikas amokk kestis kuni talliusteni, milledest me ka täie vungiga läbi rammisime. Talli tagaseinas põhuvirnade ääres saime pidama.
„Kumb võitis?”, küsis Riin mõnevõrra kohatult
„Ma ei tea, mul olid silmad kinni”