Ka talvel juhtus, et jäime pimeda peale. Ja kui olid ilusad selged ilmad, ega me siis väga talli ei kiirustanudki. Lumistes laantes tähise taevakummi all muutub aeg kuidagi eriti nauditavalt anonüümseks. Elekter, arvutid ja soe vann on küll kusagil olemas, aga reaalsus on see, et sa oled teel, ümberringi on kõrged puud, lumi...topid oma külmetavad sõrmed hobuse ja sadula vahele sooja nagu seda võidi teha ka mitusada või tuhat aastat aastat tagasi ja mõtled..... Sadulad nagisevad pakases, lumi laulab kapjade all, me oleme suvalised teelised mingis ajas kusagile minemas ning tsivilisatsioon tundub lihtsalt ühe kummalise sõnana. Külmas mustavas laanes näitab teed hämarsinine lumevalgus, ees paistab heledam laik – metsaraja lõpp. Kohe oleme metsast väljas. Suur kollane kuu tõuseb aeglaselt sinihõbejaste väljade varjust...
„Läheks äkki otse?“ lõhub Riin lummuse. Ka hobused haistavad talli lähedust ja me läheme üle välja nagu kaks hullu mongolit, lumepihu kuupaistes kahel pool õhus sädelemas. Lumes muutuvad ka vanad kalad mõnikord jälle sama uljaks kui algajad.
No comments:
Post a Comment