Kiira

Vana Kiira oli tark rahulik loom ja võib öelda, et talli turvalisim suksu.
Kiira oli punnkõhuline kõrb tori mära, 16 aastat vana. Kui korrutada hobuse vanus neljaga, siis saab inimese võrreldava vanuse, s.t. Kiirat võis pidada veel suhteliselt kepsakaks pensionäriks. Kiira galopp oli KOHUTAV (umbes midagi taolist kui teie tagumikuga pekstaks teid ennast) nii, et kui kiiremaks sõiduks kiskus, siis hakkas tagant kostma Kiira ratsaniku üllatushüüdeid, mis sujuvalt valusaks halaks üle läksid. Hobused on karjaloomad ja käituvad nii nagu juhthobune. Seega, eraldi rodus kedagi pidurdada või kinni hoida on küll võimalik, kuid mitte algajal. Kiira matsuv galopp lõppes alles siis kui eespool olevad hobused sammu aeglustasid.
Muidu Kiira ette ei trüginud ja leppis heal meelel tagumise kohaga, aga kui metsas ära eksisime, mida meiega esimesel aastal päris tihti juhtus, siis tuli Kiira karavani ette manööverdada, ratsmed vabaks lasta ja öelda „Kiira, koju!” Hobuse pea on piisavalt suur, et seal oleks ruumi ka väikesele GPS-le või mis seal ka poleks olnud, kuid Kiira oskas selle käskluse peale alati leida kodutee.
Suur suksu tunnetas oma tähtsust ja keeras algul tähtsal ilmel siia ja sinna nagu rikkis kompass ning võttis siis teeotsa üles. Kuna hobused lähevad kodu poole suhteliselt otse ja ei tunnista eriti teid, siis kasutasime Kiira abi ikka üsna viimases hädas. Sest no ei ole eriti tore ennast läbi võsa muljuda just sõnnikuhunnikute jalamil tallide taga või kulgeda teadmata kuhu aina püdelamaks muutuval teerajata pinnasel kui päike on juba loojunud. Kõige sellega tuli ikka ja jälle riskida kui pime peale tuli ning meie enam koduteed üles ei leidnud. Eksimine oli imelihtne. Metsas polnud rohkem vaja kui veidi vähemkäidud kohas ühe korra vale tee peale keerata.
Kord peale pikki ekslemisi võtsime jälle vana mära teejuhiks ja seekord tõi suksu meid millegipärast suvalise talu õue. Ise loivas ta lähima õunapuuni ja hakkas puu otsast õunu sööma.
Seisame nagu nagu lollivanid mingis jaburas muinasjutus võõra kaevu ümber, hämardub, hobused tammuvad jalalt jalale, Kiira mugib õunu ja kõigil on väga rumalad näod.
Perenaine tuleb välja. Meie ütleme ülevalt sadulast kenasti „Tere!”. Perenaine ei tee meist väljagi, ütleb „Ahah, sina, Kiira!”
Ja näitab meile tüdinult, et tallid on näe, just siin heki taga. Läbi selle talu õue ei olnud me tallideni veel kunagi läinud. Ülejäänud teelõik kulus mürgise arutelu saatel, et kustkaudu võiks veel näiteks tallidele läheneda ja kas Kiiral võib olla huumorimeel.