Jõujook

Oli kujunenud heaks tavaks, et alkohol ja hobused ei kuulu kokku ning purjus peaga sadulasse ei istuta. Esiteks on ohtlik ja teiseks justnagu ei sobinud ka. Tallielu oli linnaelust nii erinev maailm ja see suurte ilusate loomadega pidevalt loodusretkedel käimine kasvatas alguses nii tahumatuid Turiste pigem selles suunas, et sõit oleks ohutu, et miski teel probleeme ei tekitaks ja et keegi jala tagasi ei peaks tulema. Need kirjutamata seadused kujunesid asja käigus ise välja. Näiteks suitsud ja mobiilid jäeti maha, et sõidul miski hobuseid ei häiriks. Ja üldse...sadulas suitsetamine on võrreldav millegi umbes sellisega kui üritad hopakki tantsides sigaretti tõmmata.:) Aga kord peale suuremat kukkumist tekkis ühel iganädalasel matkaratsanikul hobusehirm. Tüdruk veeretas oma kaskat näpu vahel ja ütles, et tema enam ei tahagi nagu täna eriti sõita, et jääb tallide juurde kuni teised metsatiiru ära teevad. Arutati, peeti nõu. Leiti, et vaja on dopingut ja et parim doping oleks veidi alkoholi. Kuna tallis muud alkoholi peale purgiõlle ei leidunud, siis otsiti see välja ja kästi kohe ära juua, et jõujook annab vapruse tagasi ja võtab pinged maha jne. Pabistaja aga polnud üldse õllejooja inimene. Kõik ootavad, näpivad ratsapiitsasid, vehivad sabadega, kaabivad maad, tema muljub teiste valvsa pilgu all oma alekokki sisse. „Tõeliselt jäle jook!” teatas ta tühja purki näidates ja hüppas sadulasse...aga nii suure hooga, et kukkus teiselt poolt maha. Kui õllene ratsanik oli üles korjatud, ära lohutatud ja uuesti sadulasse topitud ja teised naerust toibunud, siis alles saadi metsa poole teele asuda. Üldse oli see üks lõbus sõit, sest külm õlu pani noore daami luksuma ja vaikses metsas mõjus hobuste nohina, sadulate nagina ja kabjatümpsude vahel ikka ja jälle see hele „Hikh!“ nagu kollektiivse naerunupu vajutus.