Hobusejutud said alguse tegelikult ühest telefonikõnest...millalgi ühel ammusel suveõhtul helises telefon - teisel pool hea sõbra hääl, kajakate laul taustal... ja tema pajatama, et nemad parajasti ratsamatkal, traavivad mööda mereranda, laine loksub, täna on sõidetud umbes 30 km ja kohe jõuavad laagrisse, nii hingematvalt kaunis õhtu, meri, hämardub, kuu kuldne teerada tüünel lahel ja seda kõike on nii palju, et tuli tahtmine jagada.
Muidugi võtsin ma osa. Torust kuuldus jutu taustaks sadulate naginat ja hobuste pruuskamist. Hakkasin mõtlema, et palju tuleb inimesele elu jooksul niisuguseid telefonikõnesid ja kas üldse? Läksin täiesti loksutatuna magama ja nägin unes karjade viisi hobuseid, hobuseid, hobuseid...hommikul mõtlesin, et mul on endal ju nii palju hobusejutte. Miks mina midagi ei jaga? Järgmise päeva õhtuks oli esimene lugu valmis.
Siis kui ma olin Turist.
Turistiks kutsuvad talliomanikud hobiratsutajat, kes muidu võib olla üsna korralik inimene, välja arvatud see, et tal on üks salakiiks – juba lapsest saati on teda kangesti hobuste poole tõmmanud. Kui temast ei ole elu jooksul saanud mõnda kunst-, ilu-, või võiduratsutajat, siis lõpetab ta tavaliselt ikka varem või hiljem Turistina. Aktiivne Turist käib vähemalt korra nädalas hobusega looduses sõitmas. Turistid jagunevad erinevatesse klassidesse:
Algaja…
…ei oska ise hobust saduldada…ei tunne oma kõrbi (musta, kimlit, raudjat) ära teiste kõrbide (mustade, kimlite, raudjate) hulgast, sest kõik tunduvad ühesugused.
...le antakse kõige tuimemad hobused. Et asjad oleksid oleks tasakaalus, siis on turistihobused küll rahuliku loomuga, kuid filigraansuseni välja arendanud kõik nipid millega algajat nöökida. Ja nöökida teda saab. Hobuse töö on raske, ainuke lisaboonus on see kui ratsaniku kulul vahel nalja saab. See on kohe esimene asi, mille iga normaalne hobune uue ratsaniku juures ära proovib.
...on uljas ja proovib esimest korda omapead maastikule saades sirgel põlluteel kindlasti korra hobust galoppi ajada. Ja kahetseb järgmisel hetkel kibedasti, sest galopil lähevad „ohjad hobuse kätte“ ja hobune tassib ratsaniku talli tagasi. Kui halvemini läheb, siis ei vali ta eriti teed ja läheb otse läbi võsa nii, et pilpad taga.
...jaoks on on jalused ükskord liiga pikad, teinekord liiga lühikesed, sadul ebamugav, kiiver väike, jaluserihmad hõõruvad. Hobune tundub kiuslikuna. Teil on õigus, ta on seda tõepoolest.
Nii, mis veel? Riided on ebapraktilised, fotoaparaat põntsub kaelas. Kas teie olete omaenda fotokaga vastu nina saanud? Aga hobuse kuklaga? Männioksaga? Algaja jaoks on kõik võimalik.
...hobune läheb maastikul poole tunniga higiseks ja tunniga võib ka üleni märjaks minna. See tuleb sellest, et algaja hobune on täiega närvis. Traditsioone armastav loom tahaks tuttaval metsarajal rahulikult jalgu sirutada, väike jooks jne, aga selle asemel õõtsub, tudiseb ja kõigub tema turjal see jabur inimloom. Nad oleks juba ammu koos ümber kukkunud kui hobune mõlema eest tasakaalu ei hoiaks. Samuti ajavad segadusse valed juhtimisvõtted, kiljumine, ohkimine, vandumine ja igal kui kuradima juhul see nõme lakast krabamine. Aga suksul on teatavasti hobuse kannatus ja ta kannatab kõik ära, ainult pruuskab vahel veidi ja turi on märg.
...ratsutamistunnid on viimne kui üks äärmiselt seiklusrikkad ja koosnevad ainult probleemidest.
Edasijõudnu…
…on muretsenud endale korralikud saapad ja kiivri...ning jope, mis on mõne lemmikhobuse värvi.
…oskab ise oma jaluserihmu parajaks sättida. Siis kui hobune seisab.
… on omaarust ära proovinud kõik tuimad ja ülbed hobused tallis ning ühel kenal päeval antakse talle normaalne hobune. Edasijõudnu avastab kohe, et ka normaalsetel hobustel on oma trikid.
… on vähemalt paar korda kukkunud ja teab, et see ei ole midagi erilist.
Edasijõudnule antakse koplimanneezis ka mõnda võistlushobust proovida, kuid ainult proovida. Maastikul sõidab ta vaheldumisi normaalsetega ja riuklike turistihobustega. Edasijõudnu on unustanud (või püüab unustada), millal ta hobusekannatuse kaotanud ratsu poolt viimati „talli tassiti“ ja ta arvab, et oskab ratsutada.
Galoppi harjutab edasijõudnu metsa varjus oleval poolekilomeetrisel karjamaasiilul ja hobune ei lähe enam käest ära. Ja üldse, kihutamine on mõnna!
Edasijõudnu on avastanud steki võlujõu. Ratsapiits, nimelt, on autoriteet. Mõnele hobusele piisab lihtsalt sellest kui see on kaasas ja ratsu kuuletub ideaalselt. Edasijõudnu unistab temperamentsest ja ilusast hobusest. Mõnikord veab. Ta saab vene traavli, hannoveri või piisab ka eesti poni ja araabia täku järeltulijast sadula all. Tavaliselt kujuneb sellisest sõidust alati paras kaskadöriaad, sest temperamentsetega ei hakka loodusrajal kunagi igav.
Uljas ja ohtlik periood.
Oluline on jõuda talli tagasi enam-vähem ühes tükis.
Vana kala…
…tunneb sellest ära, et saabastesse on sisse kulunud jaluserihma jälg, jope vihmas-tuules-päikses pleekinud ja kiivris on mõra. Uusi ta endale muretse, sest läikiv varustus on algaja turisti tunnus.
…suudab vajaduse korral ka käigul (traavil, galopil) jaluserihma parajaks sättida...ja üldse...teab millal selleks viimati vajadus oli.
…teab talli kõiki hobuseid nägupidi ja on sõitnud vähemalt pooltega.
…sõidab enamasti ühe ja sama hobusega, keda ta läbi ja lõhki tundma on õppinud.
…suudab karjast ise oma hobuse ära tuua ja sadulasse panna.
…arvab, et ega ta ikka väga hästi veel ratsutada ei oska, sest hobusega üle kraavi hüppamine on endiselt vastumeelne.
Käes on erinevate metsaradade avastamise aeg, mõnikord venivad sõidud kahe-kolme tunni pikkuseks.
…jaoks ei ole hobuse välimus primaarne, peaasi, et hobune on turvaline.
Vaekauss kaldub vägisi eesti tõugu hobuste kasuks. Nad näevad küll jube nässakad välja, kuid on rahulikud ja lähevad igalt poolt läbi nagu maasturid.
…on paar korda ka raskemalt kukkunud ja hoiab äkilistest hobustest targu eemale.
Oluliseks saavad hobuse täielik tunnetamine, sõidutehnika lihvimine, looduse nautimine ja fotode tegemine (pooltele jäävad küll peale kõrvad), erinevate hobuste sammu võrdlemine, sest pole olemas kahte ühesuguse sammuga hobust. Parim hobune vana kala jaoks on see kes on maastikul turvaline.
Veteran.
Pühib puhtast nostalgiast korra aastas saapad tolmust puhtaks, laenab kiivri (sest oma kiiver on puruks sõidetud) ja läheb ratsutama. Pärast võtavad tallimehega klõmmu ähmakest (õunapuskar) ja meenutavad vanu häid aegu. Mõnikord juhtub, et veteran ostab endale päris oma hobuse, sest ei oska enam ilma hobusteta elada.
No comments:
Post a Comment