Hobustelgi on oma kehakeel ja kui seda viimaks pisut jagama hakkad, siis on üsna tore tõstetud tunne.
Esimese püsihobusena oli mu sõiduloomaks tumepruun malbe loomuga tori mära, kelle ainuke viga oli see, et stekiga korralekutsumise peale lõi teinekord natuke tagant üles.
Peale sõitu on heaks tavaks alati hobune üle harjata. Harjan siis mina jälle oma hobust ja vaatan, et küll on täna tobe hobune, muudkui haigutab ja haigutab. Sätib ja venitab oma lõuavärki nõndakui oleks iirisekomm purihammaste külge jäänud. Läksin tallimehelt küsima, et mis loomal viga. Tallimees muhelema: seda just tihti ei juhtu, hobune tunnistab sind, et sa ju sõidad temaga, harjad, kammid lakka, annad porgandit. Tema jälle haigutab sulle: ma olen su sõber...kurrnurrmurr jne
Jah, tallimehel oli õigus, ega need teised eriti ei haigutanud küll.:)
No comments:
Post a Comment