Talli kõrval oli väike koppel, mille kõik postid olid viimne kui üks kõik kiira-käära viltu. Koplis sõi rohtu kaks bernhardiini kasvu mustavalgekirjut Shetlandi poni, kellede lakad rippusid peaaegu maani. Need olid Saami ja Pläkk. Saami oli pisut kartliku loomuga mära ja Pläkk oli loomulikult täkk nagu võis juba nime kõlastki eeldada. Pläkk oli ka viltuste aiapostide autor. Tarvitses vaid mõni eriti viltune aiapost sirgelt tagasi taguda kui Pläkk oli nohisedes platsis. Sättis oma ahtri vastu posti ja sügas mõnuga. Peale mõningast nühkimist oli post jälle viltu. Sirgematel postidel olevat suurem sügamise kasutegur. Üks kuulus füüsik olevat selle välja arutanud.
Pläki kohta räägiti tallis järgmist lugu: Kui Pläkil veel pruuti ei olnud nukrutsenud ta oma koplis üksi. Kord olnud kellelgi suur koer kaasas. Niisugune Pläki suurune. Pläkk polnud rumal, saanud juba eemalt aru, et tegemist pole hobusega ja jälle narrivad. Aga koer oli noor ja roheline. Kippunud kangesti selle teise toreda karvase „koera” juurde. Kui siis panid ninad kokku (eks hobune ka uudishimulik) olla koer puhtast üllatusest lihtsalt maha istunud – töts! Ja olla istunudki niisuguse pika näoga jupp aega, et HALLOO! Kuidas NII võib!, et EI OLEGI koer! Ühtemoodi pikad näod olla olnud siis hobusel ja koeral mõlemal.
No comments:
Post a Comment