Tormine

Sügis võttis maad. Lehtpuude kirev kuub varises tasahilju ning üha enam hakkas metsades domineerima mändide ja kuuskede tumeroheline.
Aegviidu laaned on põhiliselt okaspuumetsad, välja arvatud soisemad kohad, kus kõrgub sügiseti värvikirevaid kase- või haavasalusid.
Selle aasta oktoobrikuu hellitas imeliste ilmadega. Aga alati tuli arvestada ka mõne ootamatu hoovihmaga, sest sügisesed taevad on heitlikud.
See päev paistis esialgu täiesti tavaline olevat. Saduldasime oma suksud ning kiirustasime rajale, et ehk jõuab enne vihma ära käia. Läänekaarest paistis silmapiiril tintmusti pilvi, aga need olid veel nii kaugel. Hobused olid vähe liikuda saanud, pori polnud ja teeolud paistsid ideaalsed, lasime aga minna. Selle päeva vihmapilvedel näis üsna tuli takus olevat ja sõidul muutus mets selja taga üha pimedamaks. Lõpuks sai tumedus meid kätte nagu halvas õudusfilmis. Vihmaeelsed tormi-iilid otse kannul, tuiskasime pimedast kuusikust kaasiku kuldsesse templisse. Torm mühises ladvus, järsku oli õhk tihedalt täis kollaseid lehti nagu konfjette ja meie kihutamas läbi selle unenäolise liikumise, kulgemas just nagu aegluubis läbi paksu kuldsete lehtede saju, värvide üliküllus valgumas üle ja ümber. Lõputult pikad imelised hetked, mis katkesid järsult nagu otsa saanud filmivõte. Kaasikust sai tihe männik ja tuul keeras tagasi pooleliolevat laastamist lõpule viima.
Kodu poole minnes pressisime end vastutuult läbi halli vihmaseina. Näis, et vanajumal oli tol päeval selle halva ilma asja ikka tõsiselt käsile võtnud. Kasesaluni jõudes jäime tummaks. Kõik oli tundmatuseni muutunud. Siin oli nüüd nii hele ja lage. Tusane taevas paistis läbi raagus võrade paksule kuldsele lehevaibale, hobuseid kahlasid põlvini kullas. Jõudis vaikselt kohale, et olime 15 minutit tagasi olnud tunnistajaks, kuidas täisehtes kaasik vaid paari hetkega raagus metsaks muutub.