Talli kassid olid eraldi nähtus. Kasse oli väga vaja, sest latrites maha pudenevad teraviljajäägid meelitasid hiiri ja rotte ligi nagu magnetiga. Kuid tallikassi elu polnud lihtne. Tallis toimus looduslik valik selle kõige otsesemas vormis, et kes kassipoegadest polnud piisavalt vilgas, osav ja nutikas, see astuti varem või hiljem laiaks.
Hobused olid kassidega harjunud ja ei kartnud neid. Ja kassid kartsid hobuseid veel vähem, mis viiski igasugu õnnetusteni.
Aegade algusest peale olid ainult kaks tallikassi oma naha täiesti tervena suutnud hoida. Üks oli Karla, vana triibik kõuts, kelle armiline pea meenutas poksikinnast ja teine Vandee, kes oli saiakarva pärsia kass. Vandeel oli krooniline nohu ja niisugune lame nägu, nagu oleks ta vastu seina jooksnud.
Kui te kujutate ette esimest kohtumist Vandeega…keegi luristab te selja taga valjult ja pikalt oma tatist nina. Te pöödute kähku ümber, aga selja taga pole kedagi. On ainult heinapallivirn ja selle peal väike morn olevus, kellel on ülisuured merevaigu karva silmad. Hetk hiljem saabub arusaam, et luristaja on tõepoolest õhtumaiste geenidega kiisu kes meie niiskes kliimas endale nohu saanud.
Karla aga oli talli autoriteet. Kord nägin pealt Karla ja Kaukaaslase vestlust. Kass
istus toolil, koer jalutas mööda ja oli heas tujus. Nii heas, et läks Karlat lähemalt nuuskima. Karla urises hoiatavalt. Koer tegi mänguliigutuse: „Tule mängima!” ja liputas saba. Kass andis küüsi kasutamata välkkiirelt kolm tugevat käpahoopi - paremaga, vasakuga, paremaga, mis kõlasid kõrge lae all mõnitavalt valjult vastu. Järgnevat reageering oli enam kui ootamatu.
Vasikasuurune Kaukaaslane tegi näo nagu poleks mitte midagi juhtunud ja kõndis eriti muretul ilmel välisuste poole. Megavähe puudus, et oleks ükskõikset viisikest hakanud vilistama
No comments:
Post a Comment