Kaukaaslane

Tallikoera nimi oli Kaukaaslane. Kongus nina tal küll polnud, kuid kena pikk karv, mongolite lipuna lehviv saba ja otsata palju iseseisvat mõtlemist nagu seda tõugu koertel ikka.
Hobused suhtusid Kaukaaslasesse uudishimuseguse vaenuga - ühel oli meeles kannast näksamine, teine mäletas mokkakargamist jne. Seda kõike koer oskas. Veel oskas ta karja koos hoida, koplisse ajada ja kabjahoobi eest imeväledalt ära hüpata.
Kaukaaslasel oli mustlase ettearvamatu hing. Ta oli su suurim sõber...kuni viimse vorstihetkeni, ta lausa jumaldas sind...kuni sul oli viitsimist tema kasukast puuke välja nokkida, aga muidu oli ta lihtsalt kaukaaslane. Kord õnnestus omal nahal kogeda ka seda kuidas Kaukaaslane tööd teeb. Lugu järgmine:
Seegi jumala päevake jõudis õhtusse, hobused said lahti saduldatud, harjatud ja porgandid nahka pandud.
Talliomanik lehvitas ja läks koju.
Jäime veel auto juurde nautima etendust, mis oli üks päeva tipphetki ja alati vaatamist väärt. Kaukaaslane nõjatus vastu Riinu ja lasi armunud ilmel tal oma kõrvu sasida.
Kõik päeva jooksul karjast toodud hobused talutati tallist välja, võeti neil päitsed peast, paar talliamatsooni hüppasid ilma hoogu võtmata sadulata hobuste selga ja siis kihutas kogu see metsik jõuk huilates ja hirnudes läbi metsa lahtise koplimulgu poole. Kohe kui tüdrukud ja hobused kurvi taha kadusid, tegi koos meiega murul vedelenud Kaukaaslane silmad lahti, kargas eemale, hakkas lõrisema ja see ei olnud enam üldse sõbralik lõrin.
Jagasime kähku ära, et kedagi nn „omasid“ tallide juurde ei jäänud, meid omadeks ei loetud ja Kaukaaslasel hakkas tööaeg.
Rebisime autoukse lahti ja viskusime tagaistmele ebaväärikasse hunnikusse. Tagauks oli lihtsalt kõige lähemal ja pagemine sündis viimasel hetkel, sest kohe prantsatas väljastpoolt vastu autoust tundmatuseni moondunud Kaukaaslane nagu halb unenägu. Seni kuni me esiistmetele ronisime, kusi Kaukaaslane väljas meie autorattaid täis. Järgmisel kohtumisel oli Kaukaaslane jälle joviaalsusest pakatamas.