Turist talvel

Talvel saavad hobuturistidest tõelised ilmapeded. Kuna hing on loodusvaadetega ära hellitatud, siis ei suuda ükski vägi kogenud turisti enam tolmusesse maneezi toppida, tema vahib ikka metsa poole. Aga Väljas sõitmiseks peab olema tee, mis jalgu ei murraks ja kus ohutult liikuda saaks. Ja selleks, et oleks tee, selleks peab olema ilma. Ja nõnda ripubki õnnetu Turist talvel iga päev silmadega ilmateadete küljes ja nädala lõpuks, kui saaks minna, on jälle selge, et taas pole suksuilma. Õues on kas pakane, kiilasjääga sula, jälle pakane või lihtsalt muidu ilge ilm, millega isegi koera välja ei aeta. Vahel ei pääse Turist talvel kuu aega metsa. Ratsutada ei saa kui teedel on kiilasjää, koheva lume all kiilasjää, liiga sügav lumi, kõva koorikuga lumi jne. Ei, muidugi saab, aga kui te olete korra või paar koos hobusega istuli liuelnud või läbi jää astunud hobusega külili prantsatanud, siis enam küll ei taha. Ja kui kraadiklaas näitab üle 10 pügala pakast, siis pole ka sadulas kuigi tore. Isegi kiirel sõidul hakkab põlvedel ja varvastel väga ruttu külm. Viimastel talvedel olid hobustel talverauad all, aga algusaegadel sõideti turistihobustega talveti päris ilma raudadeta. Sellisel puhul oli veel ka see väga oluline, et tee looma jalgu ei lõhuks. Paks lumi, kindel tee ja pehme ilm olid talvel Turisti parimad sõbrad.